Lugeda võib nii metropolis kui metsas

Sisuka raamatu seltsis veedetud tunnid rikastavad meie päevi ja kogu elu. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Erialainimesed räägivad üksmeelselt, et kirjandusaasta 2012 on olnud haruldaselt rikkalik. See teeb heameelt, kuid samas nukraks: tuleb endale tunnistada, et paratamatult ei jõua läbi lugeda kõike, mida tahaks või lausa peaks.

Kirjandus on ainuke kultuuri liikidest, mille täielikku nautimist Viljandis elamine vähimalgi määral ei takista. Teatri-, muusika- või kunstielamuse saamine eeldab ju enamasti kuhugi sõitmist.

Poodide poolest rikas

Oli päris hea meel, kui võisin tuttava kirjanduskriitiku pärimisele «Kas teil Viljandis raamatukauplus on?» vastata: «Meil on Rahva Raamat ja Apollo mõlemad!» Selle peale kostis telefonist imestav-tunnustav ohoo. Tegemist ei olnud pealinlase arrogantsusega. Ta lihtsalt polnud asjaga kursis ja tegi järeldusi üldise suundumuse põhjal.

Eriti meeldib mulle saja-aastase Rahva Raamatu pisike Viljandi pood oma lahkete müüjate ja kitsukesele pinnale paigutatud toeka lauaga, mille taga istudes saab mõnda raamatut pikemaltki uurida.

Oluline on meie kauplustes olemas. Suurte linnade suurtes poodides saad aru kirjanduse (või ka trükiäri) tõelisest vägevusest. Seal on valik märksa rikkalikum: väärtteoseid on rohkem, aga nõid Nastja ja tema kolleegide üllitisi samuti.

Suurepärane raamatukogu

Raamatutest kõneldes on ilmvõimatu mööda minna Viljandi linnaraamatukogust. Hoolimata läbisadavast katusest ja muudest muredest, on see suurepärane koht. Sinna on alati hea sisse astuda ja seal on rõõm näha lapsi. Viimati oli terve garderoobi seinaäär ranitsaid täis laotud.

Raamatukokku viivad näituste avamised, kohtumised kirjanikega ja muud üritused, aga nagu heade romaanidegagi — kõike ei jõua ja sellest on kahju.

Muidugi viib raamatukokku kirjandus, sest kõike ei ole võimalik poest osta. Ja viivad inimesed, kes seal ametis on.

Oodatud ja ootamatu elamus

Kui hakkan mõtlema, mida ma tänavu lugesin, siis ei olegi seda nii vähe. Omajagu on aga neid raamatuid, mille võtsin kätte mitmendat korda, nagu näiteks Salman Rushdie võimas ja maailmapilti avardav «Kesköö lapsed».

Sellest aastast jääb kindlasti meelde juba «Kolme yksiklasega» end mu lemmikuks kirjutanud Lauri Sommeri «Räestu raamat». Üldrahvalikult kohustuslik Sofi Oksanen on lugemata, aga eks kunagi ikka jõua.

Viimase minuti suur üllataja oli hoopis Rein Veidemann, kes oli viis aastat Tartus mu kursusekaaslane. Ta küsis, kas olen lugenud tema tänavu ilmunud ülikooliromaani «Tund enne igavikku», ja soovitas: «Loe! Usun, et sul on seal palju äratundmist.»

Ausalt öeldes võtsin selle teose kätte erilise entusiasmita, rohkem just sellesama äratundmise lootuses. Raamat pakkus aga nii äratundmist kui teadasaamist. Kõige tähtsam ja üllatavam on siiski see, et romaaniga «Tund enne igavikku» on Rein Veidemann ületanud kirjanduses selle lati, mis tal seni ületamata on jäänud: loonud teose, mis jääb kirjanduslukku.