Kergelt viga saanud mees taandus oma korterisse ja Artur läks oma koju. Mõne aja pärast kohale jõudnud politseikomissar pidas ründajat nii ohtlikuks, et ei hakanud oma korteris seosetuid sõnu röökivat Arturit üksi kinni võtma, vaid kutsus kohale kolleegi. Kui nad kahekesi korterisse sisenesid, istus Artur diivanil, kummaski käes pussnuga.
Sellega õnneks draama ka piirdus. Politseinike käsu peale asetas mees noad lauale ja lasi endal käed raudu panna.
Kohus võttis pussitajalt noad ära
Kokkuleppemenetlusega, mille prokurör Merike Tikk Arturi ja tema kaitsjaga sõlmis, sai noakangelane karistuseks kuuekuulise vangistuse. Sellest 5 kuud ja 27 päeva ei pöörata täitmisele, kui ta poolteise aasta jooksul uut kuritegu toime ei pane ja täidab käitumiskontrolli nõudeid. Nii nagu Arne, istus Arturgi trellide taga vaid kolm kinnivõtmisele järgnenud päeva.
Prokuröri selgitust mööda oli tingimisi vangistuse määramisel üks kaalukamaid põhjuseid tõik, et ema oli pojale andestanud ega soovinud tema karistamist. «Kui ma kannatanule oktoobris helistasin, et teda toimikuga tutvuma kutsuda, sain isegi natuke pragada, et kas prokuröril muud targemat teha pole kui vanu asju meelde tuletada.»
Tikk pidas väga tähtsaks ka seda, et Artur oli varem kriminaalkorras karistamata.
«Loomulikult on noaga vehkimine tõsine asi, kuid õnneks ei toonud see praegusel juhul kaasa raskeid tagajärgi,» märkis Tikk.
Lisaks tingimisi vangistusele sätestas kohtuotsus, et töövõimetuspensionärist Artur peab maksma riigile 235 eurot sundraha ning korvama 57.60 õigusabi tasu ja 2.70 eurot muid kriminaalmenetluse kulusid. Kaks asitõenditeks olnud pussnuga käskis kohus hävitada.
«Ma luban, et ma enam kedagi noaga ei löö,» seisab Arturi ülekuulamisprotokollis. Ja justkui selleks, et oma sõnadele rohkem kaalu anda, lisab ta: «Tegelikult olid need kaks ka minu viimased noad kodus.»
«Sakala» jätab mõlema vägivallatseja täisnimed avaldamata, sest see identifitseeriks ka ohvrid ja tooks neile uusi kannatusi.