Nagu selgub eilsest «Sakalast», on Viljandisse siginenud seltskond keskaja austajaid. Vähemalt järgivad nad pimeda perioodi kombeid selles osas, mis puudutab prügist vabanemist. Praegusi uulitsareostajaid eristab toonastest ainult see, et vanasti visati linnas solk ja praht otse aknast tänavale, tänapäeval aga pannakse jäätmed enne kotti ja viiakse siis kodust veidi eemale.
Enamikus inimestes, kes prahist reeglite kohaselt lahti saavad, tekitab niisugune käitumine nõutust ja nördimust. Miks peaks keegi rikkuma kaaslinlaste ja omaenda elukeskkonda?
Majanduskriisi ajal on muidugi kerge kõike rahapuudusega vabandada, kuid kõnealusel puhul on see põhjendus üsna nõrk. Kõige väiksema konteineri tühjendamine maksab Viljandis vaid 15 krooni, mis peaks olema vastuvõetav hind igale eramuomanikule.
Muidugi ei tule enamik peresid kõigest 0,08-kuupmeetrise konteineriga toime, kuid prügi hulk on otseselt seotud tarbimisega, too aga sõltub juba suuresti sellest, kui palju on võimalik kulutada.
Et hoida puhtana kalmistuid, metsaaluseid, bussipeatusi ja kõiki teisi kohti, mis pole prügi ladustamiseks ette nähtud, võeti Eestis hiljuti kasutusele uus süsteem: igal leibkonnal peab olema sõlmitud prügiveoleping. Samas on ainuüksi Viljandi linnavalitsusele laekunud hulk taotlusi sellest kohustusest vabanemiseks.
Kindlasti on paljud neist soovidest põhjendatud, sest pole mingit vajadust tellida kord kuus prügiautot harva külastatava suvila või tühjalt seisva korteri tarvis. Seal tekkiva prahi võib ju oma elukohas konteinerisse panna. Ilmselt leidub ka neid inimesi, kes viivad pakendid tasuta pakendikonteinerisse, panevad orgaanilised jäätmed aeda kompostihunnikusse ja saavad tõepoolest ilma jäätmeveota hakkama. Kuid selliseid on vaid mõni üksik.
Kes on siis need, kes oma rämpsu bussipeatustesse sokutavad? Lihtsalt hoolimatud inimesed, ei muud.