Kiri: Linnalinnud ja heakord

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Tänan Viljandi linnavalitsust, kes tellis Liivi ja Lossi tänava vahel paikneva pargi puude puhastamise künnivareste pesadest. Olgem ausad, teist võimalust hoiduda kõnniteede ja mänguplatside täisroojamisest ei ole. Sama kehtib kõrvulukustava kisa kohta, mida parvedesse kogunevad linnud teevad.

Olen nõus, et inimene peab loodust austama ning otsima võimalusi sellega kõrvuti ja koos eksisteerida. Teisalt võib linnakeskkonnas liiga suure arvukuseni paljunenud vareseid ja hakke nimetada kahjuriteks, kellega tuleb võidelda. «Üle lubjatud» parkides on raske tagada elementaarset heakorda, hügieenist rääkimata — keegi meist ei tea, milliseid pisikuid ta rooja sees kõndinuna jalanõude küljes oma koju kannab.

Vähe tähtis pole seegi, kuidas mõjub pidev lindude kisa inimeste psüü­hikale. Neile, kes vahel harva pargist läbi jalutavad, pole see ehk tõesti mingi mure. Küll aga arvavad teisiti need linlased, kes elavad mõne haljasala kõrval ega saa rahu ja vaikust vajades oma kodu aknaid avada. Pealegi on nii varesed kui hakid kõigesööjad, kes ei ütles ära ka väiksemate lindude munadest ja poegadest.

Fanaatiliste looma- ja linnukaitsjate käest tahaks küsida, miks nad siis raadio ja televisiooni vahendusel lamenti ei löö, kui keegi rottide tõrjumiseks mürki või täidest vabanemiseks spetsiaalset salvi kasutab. Miks nad siis ei piketeeri — püütakse ju ka säärasel juhul vabaneda elusolenditest. Veelgi enam: neil puhkudel suisa tapetakse, mitte lihtsalt ei tõrjuta, nagu tülikaks muutunud linnalindude puhul tehakse.

Ja kuidas me peaksime nende arvates suhtuma inimestesse, kes oma koduaia peenardelt süütut umbrohtu jõhkralt välja kitkuvad? Kas ka nendele «mõrvaritele» tuleks otsustavalt turja karata?

Liigun sageli Viljandi kesklinna haljasaladel ning oskan hinnata linnavalitsuse äsjast otsust. See oli täiesti õigustatud, hoolimata sellest et leidus üksikuid, kes pimesi hädakisa tõstsid. Nüüd saan ma taas hirmu tundmata läbi pargi minna.