Tõnu Põldma: Raskeid hingehädasid on võimalik ennetada

Tõnu Põldma Foto: Erakogu

KUI FÜÜSILISTE vaevuste puhul pöörduvad inimesed üsna julgelt arstide poole, siis hingehädade korral on nad kahjuks tunduvalt passiivsemad. Peamine põhjus, miks psühholoogi või psühhiaatri jutule ei minda, on teadmatus. Nimelt ei oska paljud märgata muutusi oma psüühilises seisundis.

Tänapäeva Eestis ei ole inimeste psüühiline tervis just kõige päevakajalisem teema. Riik on otsustanud olla selles vallas pigem pealtvaataja ega ole teinud märkimisväärseid pingutusi inimeste vaimsete hädade ennetamiseks.

ENAMIK KODANIKKE pöördub spetsialisti poole alles viimases hädas, siis, kui enam ei suuda oma igapäevase eluga toime tulla. See on ka üsna loomulik, sest suurem osa inimestest pole selles valdkonnas piisavalt haritud.

Eraldi käsitlemist väärib kurb tõsiasi, et ka õpetajad ei oska tihtilugu märgata õpilaste terviseprobleeme ning suudavad paremal juhul eristada vaid nende iseloomu erinevusi. Samas jääksid paljud hilisemad mured olemata, kui nad oleksid näiteks võimelised tuvastama õpilaste depressiooni või stressi sümptomeid.

JUST HARIDUSASUTUSTES töötavate inimeste nigel ettevalmistus selles vallas on esmane põhjus, miks meie ühiskonnas on nii palju kehva psüühilise tervisega inimesi. Kui märgataks muutusi õpilaste ja ka üliõpilaste tervises, siis saaks abivajajaid aegsasti spetsialistide vastuvõtule suunata. Kokkuvõttes oleks sellest kasu tervele ühiskonnale ning me võiksime oma järeltulijatele pärandada praegusega võrreldes märgatavalt tugevama riigi.

TERVIS ON igaühe kõige kallim vara, isegi siis, kui ta ise pole sellest mingil põhjusel veel aru saanud. Halva tervise juures pole täisväärtuslik elu võimalik ning mida varem oma tervise eest teadlikult hoolt kandma hakatakse, seda parem tulemus saavutatakse. Liiga harva antakse endale aru, et tervishoid pole üksnes arste, vaid ka kõiki teisi puudutav teema.

EESTIS ON SENI tähelepanu pööratud peamiselt terviseprobleemidest põhjustatud tagajärgede kõrvaldamisele. Tunduvalt mõistlikum on aga tegelda põhjustega. Esimesena peavad sellest aru saama hariduspoliitikud, kelle võimuses on suurendada psühholoogia osatähtsust tulevaste pedagoogide õppekavas.