Tuhalaane on loomise paik

Kristjan Randalu on läbi ja lõhki linnapoiss, kes jälgib looduse märke ning naudib rahu ja vaikust. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Pianist ja helilooja Kristjan Randalu on juba neli aastat omaks pidanud Tuhalaanes asuvat Ojakääru talu. Maailmakuulsates saalides New Yorgi Carnegie Hallis ja Lincoln Centeris, Berliini Konzerthausis ja mujal esinenud muusik teab, et kõige parem on luua vaikuses ja rahus.

Kui Ojakääru tallu jõuame, viib Kristjan Randalu meid muusikamajja, kus tal on kombeks rohkem kui sajandivanuse Steinway tiibklaveri taga musitseerida, taamal suure akna taga maaliline loodus. Kaminas prõksub tuli, peremees toob teed ja alustame vestlust.

Juhus ja sõbrad

«Neli aastat tagasi hakkasin töötlema «Entel-tenteli» laule, millest tuli Tallinna kammerorkestriga plaat «Enter Denter». Mul oli kuu aega varutud selle materjali viimistlemiseks. Otsisin kohta, kus eraldi olla ja kirjutada, küsisin tuttavatelt ja sõpradelt nõu. Olin juba minemas Elba saarele, paika, kus Napoleon mõneks ajaks asumisel viibis,» kõneleb Randalu. Koht, kus elada, seal oli, aga klaverit polnud. Nii otsustas muusik sobivat kohta edasi otsida Eestis.

Ühel kontserdil kuulis ta oma tuttavatelt, Tuhalaanes elavatelt Hedvig Hansonilt ja Andre Maakerilt, et selles külas seisab tühjalt sobiv maja. Külamajast laenati Estonia pianiino ning autogi sai muusik tuttavatelt. «Mul ei olnud siis Eestis endal autot, sest käisin siin vaid pisteliselt. Tuhalaanes ilma autota ei saa, päevas käib vaid üks või kaks bussi Viljandisse,» selgitab ta.

Esialgu ei olnud muusikul mõttes kohale püsima jääda. Aga pärast esimest tööd tuli teine, siis kolmas ning ajapikku märkas ta, et just metsade vahel vaikuses ja rahus on kõige parem luua.

Kütmine kui meditatsioon

«Kui 2009. aasta jaanuaris Tuhalaande saabusin, oli külma 25 kraadi, elumajas tuli mitut ahju kütta. Nii ma kuu aega üksinda tegutsesingi,» meenutab Kristjan Randalu naerdes.

Oma sõnutsi saab ta just Tuhalaanes välja puhata ja samal ajal intensiivselt muusikat luua. Muu hulgas New Yorgis elanud muusik ütleb, et Tuhalaanes pole seda, mis tähelepanu mujale viiks. «See paik lööb meeled lausa füüsiliselt puhtaks. Siin saab patareisid laadida. Näiteks uni on siin märksa parem kui suurlinnas.»

Talvel ellujäämiseks vajalikud tegevused, nagu ahjukütmine ja lumekühveldamine, on toredad ja isegi meditatiivsed ning tuletavad meelde, mis on päriselu. «Linnas keerad radiaatorist soojust juurde, aga siin tuleb riidesse panna, käruga puid tuua ja vaadata, kas saad tule põlema,» rääkis Kristjan Randalu.

«Tegutseva muusikuna üksnes Tuhalaanest toimida ei saaks, sest on vaja info liikumist ja inimesi. Siit on isegi telefoniga raske sidet pidada. Internet on nüüd õnneks olemas. Kui algul siia tulin, mobiilne nett veel ei toiminud. Käisin autoga öösel külamaja ees — wifi levis seal tänavale. Väljas oli miinus 20 kraadi, parkisin auto külamaja ette, võtsin läpaka välja — see oli nagu postkontor. Suvel käisin sinna rattaga. Külamajja on kaks kilomeetrit,» kirjeldas ta.

On olnud talvi, kui tuul on murdnud puid teele, nii et on vaja tee vabaks saagida. Autoga on ka kinnijäämist olnud ning metsatee võib olla mudane ja porine. Häda pärast saab Ojakääru peremees ka naabrite kaudu välja, kuid mitte autoga. Kahe kilomeetri kaugusel külas ta väga tihti ei käi. Tõsi, tema jooksutiir kulgeb selle tagant.

Jooksmine on Kristjan Randalu peamisi hobisid olnud juba 14 aastat. «Ükskõik kus viibin, sõltumata ilmast ja aastaajast püüan iga päev joosta 50 minutit, umbes seitse kilomeetrit,» räägib ta. Joostes on ta seisnud silmitsi põdraga, sageli trehvab kitsi. «Talvel jälgin loomajälgi. Metssigu on siin kandis päris palju.» Uudistamist on ka maja taga soisel alal, kus voolab oja. Seal kipuvad koprad puid langetades ja vett paisutades võimu näitama.

Naabrite juurde pääseb üle oja vahvat purret mööda, samas on kaks tiiki, millesse on saunast mõnus sukelduda, talvel tuleb enne ainult auk jäässe raiuda. Kui suviti jookseb vesi sauna ojast pumbaga, siis talvel sulatatakse selleks lund.

Oma tööst kõneldes ütleb Kristjan Randalu, et põhiprojekt on seotud maailmakuulsa Tuneesia muusiku, oudimängija ja laulja Dhafer Youssefiga, kellega koos ta on esinenud festivalidel Alžeeriast ja Liibanonist Portugalini. «Palju esinemisi on mul olnud Saksamaal. Eestis olen teinud koostööd Siiri Sisaski, Tanel Rubeni, Vaiko Epliku, Hedvig Hansoni ja Andre Maakeriga.»

Sel ajal kui Kristjan Randalu maailmas ringi reisib, elab pere Tallinna korteris. «Muidu üritan võimalikult palju siin olla,» räägib pianist. Tuhalaanes veedab ta ehk neljandiku aastast.

Arvestada tuleb abikaasa Epu ja kolmekuise poja Uku Armini vajadustega. Kristjan Randalu sõnutsi on väikese lapsega talvel Tuhalaanes viibimine teatud mõttes piiride kompamine. Praegu tuleb tal naist veenda, et sajandivanuses talumajas, mis esialgu ei olnud väga korralikult soojustatud, on võimalik ka talvel elada. Jõulud veedetakse Tallinnas, sest seal saab kokku terve suguvõsa. Uut aastat võetakse ilmselt vastu siiski Tuhalaanes nagu kahel viimasel korral.

ELUKÄIK

27. augustil 1978 Tallinnas sündinud Kristjan Randalu on pianist ja helilooja.

• 1988 asus ema Pireti, isa Kalle ja õe Liisaga  elama Saksamaale Karlsruhesse. Vanemad elavad praegugi seal.

• Karlsruhe muusikakõrgkool 1993—1998

• Stuttgardi muusikakõrgkool 1998—2003

• Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia 2001—2002

• Manhattan School of Music New Yorgis 2004—2006

• Henry Mancini instituut Los Angeleses 2005 ja 2006

• Montreux’ džässifestivali klaverikonkursi laureaat 2002

• Grammy nominent 2006

• Baden-Württembergi džässiauhind 2007

• Kultuurkapitali loominguline stipendium «Ela ja sära» 2010

• Elioni džässiauhind 2011

• Eesti muusikaauhindadel aasta džässialbum «Kooskõla» koos Vaiko Eplikuga 2012

• Elukaaslane Epp Aareleid (31) tõlgib, peab käsitöö veebipoodi ja õpib Tartu ülikoolis juurat

• Kolmekuune poeg Uku Armin