«Need, kes pole tuisus sumbanud, ei taju põhjamaalase hinge.»

Loomingulise inimesena vajab Hedvig Hanson saginast ja linnakärast eemaldumist, tühjaks saanud akusid laeb ta looduses jalutades.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

See talu pärineks kui piltpostkaardilt: maja mäe otsas, lähedal vana park ja õigeusu kiriku varemed, allpool järvesilmad. Aga meie külaskäigu päeval on õuel külm ja tuiskab. Meenub Juhan Liivi luuletus: «Tulin linnast, lumesadu...»

Hubasust ei lisa asjaolu, et majauksest nina välja pistnud perenaine hüüab tervituseks veidi etteheitvalt: «Lubasite ju enne tulekut veel helistada!»

Kelmikas pereema

Ta kaob tuppa tagasi ja naaseb viivu pärast soojemais rõivais. Külalisi esialgu kambrisse ei lasta, sest neljane Daniel on unine ning isa Andre Maaker üritab teda unele suigutada.

«Ma võtan algul tule enda peale,» lausub Hedvig Hanson naerdes ja tõttab mööda oma kaasa Andre Maakeri sisselükatud rada laguneva õigeusu kiriku poole. Aeg-ajalt peatub ta, et fotograafile poseerida — kelmikas pereema...

Seejärel juhib ta meid kõrvalhoonesse rajatud stuudiosse, kus on viimastel aastatel oma loomingut salvestanud suur hulk Eesti muusikuid, viimati näiteks ansambel Paabel. «Paljud tallinlased on siin kohe algul mitmeks tunniks unele suigatanud — justnagu beebid, ise suured mehed. Ju nad siin vaikuses ja rahus saavad lahti oma linnastressist,» räägib perenaine muheldes.

Tema jaoks on maaelu suuremaid plusse just rahu ja vaikus. «Loomingulise inimesena vajan saginast ja linnakärast eemaldumist, aega taastumiseks,» kõneleb džässlauljana tuntust kogunud Hedvig Hanson ja lisab, et suur boonus on võimalus õhtuti kottpimedas uinuda. «Linnahotellis ööbides olen tihti hädas, seal ei ole ju vaikust ega pimedust.»

Talve rist ja viletsus

Muude aastaaegadega on Hedvig Hanson sinasõber, aga talv temalt ülistussõnu ei pälvi. «Kui on tuuleta pehme ilm ja lastel õues mütates silmad säravad, on tore, aga muidu ootan kevadet. Talvel tuleb muudkui kütta, kütta ja kütta...» prahvatab ta. «Eestimaa talves on hetki, mil mõtlen, et miks inimesed tulid siia kunagi elama ega ole ikka veel ära läinud. Kui on tuisuilmad või hirmus libe, või lapsed haiged, siis on põhjamaal ikka väga raske.»

Mõni helgem noot talve õigustamiseks pudeneb siiski ka: «Kord pimedas naabri juurde sumbates tabasin end mõttelt, et need, kes ei ole tuisus sumbanud, ei taju põhjamaalase hinge ja olemust.»

Vahepeal käib pereema toas ja selgub, et Daniel ei olegi magama jäänud. Nii pääseme kunagisse köstrimajja. Vene meistrid, kes rajasid ka Tuhalaane õigeusu kiriku, on laetaladele märkinud hoone ehitamisajaks 1870—1890. Nüüd on see soe ja hubane muusikutepere kodu. Alustuseks tervitavad meid põrandaaluse keldri luugiavast kaks väikest peanuppu. Need kuuluvad nelja-aastasele Danielile ja seitsmesele Holgerile, kelle silmad on säravad ja uudishimulikud.

Looduse tukse

Emalt ja isalt kuuleme, et poistel on Tuhalaanes tegemist palju. Suviti käiakse järves ujumas, sõidetakse rattaga, matkatakse niisama. Talvel suusatatakse, uisutatakse ja kelgutatakse. «Ostsin just eile soodsalt lapsele Viljandi taaskasutuskeskusest uisud — nagu uued,» kõneleb ema.

«Pean väga tähtsaks, et laps õpiks nägema loodust ja aastaaegade vahetumist, rändlindude minekut,» jätkab ta. Tuhalaane on tema sõnutsi omalaadne rändlindude lennujaam, suvel on järvel luiged ja pargis huikavad öökullid. «Juba esimeste lumeräitsakate langedes võtavad lapsed kelgu ja lasevad muru mööda mäest alla.»

Andre Maakeri sõnutsi on maal elamisel mitu külge. Ta räägib järve jäävälja puhastamisest. «On suur luksus, kui park ja järv on tihti vaid sinu päralt,» märgib ta.

«Läinud talvel suusatasin ihuüksi kuuvalges järvel, tähed sirasid taevas — see oli kui muinasjutt!» kiidab pereema.

Seesama privaatsus on Andre Maakeri meelest ka miinus: paljud vajalikud asutused nagu pood, kool ja lasteaed on kaugel. Ta lisab, et muusikutena ei ole neil vahet, kus elada, aga kõik inimesed nii ei saaks.

Oludest tulenevalt soetas pere endale äsja linna korteri, sest poeg Holger läks Viljandi waldorfkooli ning seal ja huviringis käimist oleks muidu peaaegu võimatu klapitada. Tõenäoliselt jäädaksegi elama nii Viljandisse kui Tuhalaande.

Hedvig Hanson nendib, et Tuhalaanes on neid väga hästi vastu võetud. «Külavanem tunneb ikka muret, kuidas meil läheb ning kas tee on lahti aetud. Vastutasuks püüame olla võimalikult abivalmid. Töö ja laste kõrvalt siiski aega napib.»

Kevad toob tulbid

Kui tahame pereisa koos pilliga pildistada, protesteerib perenaine: «Ei-ei, kitarriga küll ei taha, tänapäeval eputab iga teine mees meedias oma kitarriga!» Aga mina, fotograaf ja Andre Maaker oleme seda meelt, et võiks ikka kitarriga, ning nii jääbki. Pereisa istub voodile ning asub improviseerima, pillist kostev muusika on virtuooslik ja lummav.  

«Ma ei luba teil ära minna!» hõikab neljane Daniel, kui ukse poole suundume. Fotograaf Elmo Riig on sel ajal, mil ma vanematega vestlesin, lastega suureks sõbraks saanud ning neile malemängugi õpetanud.

Perenaine soovitab meil kevadel tagasi tulla. Siis õitsevad aias tulbid, keda ta igal hommikul tervitab, ning mäe pealt põllult tõttavad alla järve kudema sajad konnad.

Tagasi üles