Mul oli südamest kahju, kui keskkonnaameti jahinduse spetsialist ütles ajalehe veergudel, et kiskjad võtavad magusama osa jahimeeste eest ära. Artikkel rääkis loomade laskmise kvootidest.
Repliik: Näitan kihvu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kes on kuulnud midagi looduslikust valikust, toiduahelast ja Darwinist, olid ilmselt nõutud. Loodus reguleerib ju ennast ise: kui ühel perioodil on rohkem kiskjaid ja vähem taimtoidulisi loomi, siis järgmisel vastupidi. Elama jäävad need, kes suudavad toitu püüda ja vältida enda pidusöögiks sattumist. Loodusseadus ütleb, et tugevamad jäävad ellu.
Kuidas on võimalik, et nüüd võivad kiskjad valida, kelle nad nahka pistavad? Hunt läheb jahile ja arutleb endamisi: «Mm, täna võiks võtta ühe suure mahlaka kitse. Ja tagasiteel haaran talust ühe lamba.» Aga jahimeestele, vaesekestele, jäävad need, kes metsakutsule pinget ei paku.
Lepime nüüd äkki kokku, et hundid ja ilvesed ei saa kätte kõiki, keda soovivad, vaid ikka nõrgemaid, keda on lihtsam püüda. Seni, kuni on veel loomi, keda tappa, kõmmutame aga oksendamiseni.