Majanduskriis vedas teki- ja padjatootjatel näo naerule

Foto: Elmo Riig / Sakala

Samal ajal kui majandusanalüütikud hirmutavad eurooplasi Aasia konkurentidega, kes nende eest kõikvõimalikes valdkondades magusamad palad endale napsavad, näitavad tekstiilitoodete turul asetleidnud muutused, et vahel õnnestub ka siinseil tegijail sogasest veest kalapurakas püüda.

Eeskätt tekke ja patju valmistava aktsiaseltsi Mivar-Viva tegevdirektori Toomas Värva sõnul on läbirääkimised potentsiaalsete klientidega viinud tõdemuseni, et ettevõte peab lähiajal Viljandi vabrikusse leidma 30 uut töötajat.

Toomas Värva, mis pilguga teie Mivar-Viva lähitulevikule vaatate?

Tundub, et Euroopa Liitu tabanud majanduslangus on meile mõjunud positiivselt. Kui suured teki- ja padjamüüjad olid varem harjunud, et saavad oma tegevust mitu aastat ette planeerida ning sadu tuhandeid või lausa miljoneid tooteid Hiinast tellida, siis nüüd nad ei tea, mis homme juhtub. Neil ei ole enam võimalik Aasiasse nii mahukaid tellimusi anda. See on huvi meie vastu kasvatanud — oleme Kesk-Euroopale ja Skandinaaviale lähedal ning suudame ka väiksematele kogustele konkurentsivõimelist hinda pakkuda.

Pealegi otsitakse järjest enam kohti, kust saaks tooted sõrmenipsu peale järgmiseks päevaks kätte. Hiinlased ei suuda seda pakkuda, meie aga küll.

Kui võimsast avardumisest jutt käib?

Peame läbirääkimisi, mille tulemusena võiks meie tootmismaht kahe- või kolmekordistuda. Aga eks meil tule oma võimekust adekvaatselt hinnata. Ei ole päris nii, et langetame täna otsuse ja hakkame kohe homme kaks korda rohkem tooteid välja andma. Nii suur areng saab sündida ikka sammhaaval, sest lisaks on vaja pidada tooraine teemal läbirääkimisi ning leida tööjõudu.

Seega on teil peagi töökäsi juurde tarvis.

Jah, nii see on.

Kui palju?

Selleks et pidada lubadusi, mida ma kavatsen anda, oleks vaja täita 30 uut kohta.

Mis ametid need on ja kui suurt palka uutele töötajatele pakute?

Esiteks otsime viit-kuut mehaanikut, kes hoiaksid masinaid töös. Inseneriharidust me neilt ei nõua, õpetame nad kohapeal välja. Küll aga peaksid need inimesed suutma suurtest seadmetest igas mõttes üle olla. Paremate meeste brutopalk on praegu 1000 euro kandis, isegi üle selle.

Kui masinad on valmis, on nende ümber vaja 12—15 õmblejat. Et tegu on põhiliselt tükitööga, sõltub nende sissetulek sellest, kui nobedad nad on. Näiteks eelmisel kuul oli paremate õmblejate brutotasu üle 800 euro. Keskmine on 500—600 eurot.

Kui ka õmblejad on olemas, läheb tarvis abitöölisi, kes tegelevad pakkimise, siltide kleepimise ja kohapealse transpordiga.

Uusi inimesi tuleb palgata loogilises järjekorras. Meil võib suur hulk sobivaid abitöölisi ukse taga oodata, aga me ei saa neid enne vastu võtta, kui masinad töötavad ja toodangut tuleb. Lihtsustatult öeldes käib asi nii, et kui ma leian ühe mehaaniku, siis avab see ukse kolmele õmblejale ja kahele abitöölisele.

Kui keeruline on ühel õmblejal 800-eurone palk välja teenida? Kas see tähendab koormust, mis on võrreldav klassikalise kaheksast viieni tööpäevaga, või tuleb selleks kõvasti ületunde teha?

Nagu ma juba ütlesin, sõltub väga palju inimese kiirusest. See on valikute küsimus. Kui sa lähed näiteks turvatöötajaks, kellel on kindel 400-eurone kuupalk, ei sõltu see sendigi võrra sinu tööpanusest. Paljudele see sobib, sest kõik on selge. Töö meie juures istub pigem neile, kes tunnevad, et nad on kiired. Anname neile võimaluse, edasine on juba nende endi kätes. Mõni suudab päevas teha 300 tekki, samas kui teisele on jõukohane 100. On loogiline, et palk vastab sellele.

Mis te arvate, kui raskeks uute kohtade täitmine osutub?

Häda on selles, et me pole huvitatud ükskõik kellest, vaid ikkagi kiiretest tegijatest. Kui ma panen inimese õmblusmasina taha ja ta teeb 200 tekki, siis on kõik hästi: tema saab normaalse palga ning mina saan oma lubadustest kinni pidada.

Kui aga inimene arvab, et ta on hea õmbleja, kuid tegelikult suurt millegagi toime ei tule, muutub tema ametishoidmine mõttetult kalliks. Sellise töötaja tehtud toodete tükihind on teistega võrreldes kõrgem, sest miinimumpalka peame igal juhul maksma.

Otsime just niisuguseid inimesi, kellel on tugev töötahe. Seetõttu pole me seni kohtade täitmiseks suurt reklaamikampaaniat korraldanud. Püüame infot esialgu sotsiaalvõrgustike kaudu liigutada. Kui selgub, et sellest ei piisa, oleme valmis üleskutsetega ajalehtede reklaamikülgedele kolima.

Viljandis tegutseb mitu Eesti mõistes suurt tekstiilifirmat. Kui võtta arvesse ka seda, et siin on tööpuudus üks Eesti väiksemaid, siis võib oletada, et teil tuleb teiste sama valdkonna firmadega inimeste pärast lausa võitlust pidada.

Jah, aga ma ei taha seda tendentsi süvendada. Mul pole mõtet kellegi teise juurest õmblejaid vägisi üle osta, sest siis satub teine ettevõte raskustesse ja lubab omakorda kõrgemat palka. Selline tegevus ei viiks pikemas perspektiivis kuhugi, sest varem või hiljem peaks keegi käed üles tõstma ja halvemal juhul siin tegevuse lõpetama.

Pole mõtet inimesi kohalikul tööturul nagu karussellil keerutada. Pigem tahame nüüd üles leida need, kes pole seni Viljandi tööhõivesse kaasatud. Näiteks võiksid ennast välja pakkuda väiketalupidajad või hooajalise tegevusega füüsilisest isikust ettevõtjad, kel pole talvel märkimisväärset väljundit.

Ühest küljest on arusaadav, et kohalike ettevõtete vahel pole tark palgasõda pidada, sest see võib päädida kellegi pankroti või mujale kolimisega. Kui aga vaadata olukorda töölise mätta otsast, ei teeks senisest veelgi pingelisem olukord paha: meie üldine palgatase on ju endiselt üks Eesti madalamaid.

Tõsi, inimesele on firmade omavaheline vägikaikavedu kasulik. Aga ainult nii kaua, kuni firmadel on huvi siin toimetada. Olen kuulnud, et puidu- ja mööbliettevõtted vaevad üsna tõsiselt siinses piirkonnas tootmise koomaletõmbamist, sest investorid ei näe enam head põhjust, miks nad peaksid Tallinnast 200 kilomeetri kaugusele sõitma, kui kulud on seal umbes sama suured.

Mis seal salata: ka Mivar-Viva on praegu olukorras, kus meie emaettevõttes Tallinnas on töötajate palgatase madalam kui Viljandis.

Levinud on väide, et nendes linnades, kus jäme ots on tekstiiliettevõtete käes, ongi palgad paratamatult väiksed, sest tegu on lihtsat ja odavat tööd nõudva sektoriga. Kas kinnitate seda?

Meie ettevõttes kasvasid palgad möödunud aastal keskmiselt 10 protsenti, tänavu on mõne ametikoha palga tõus olnud koguni 30 protsenti. Peame pingutama, et inimesed siin püsiksid. Euroopa Liiduga ühinemine lõi võimaluse, et inimesed saavad arenguastmeid vahele jättes heaoluühiskonda astuda.

Kui ma loen prognoose, ei paista samaväärset kasvu sugugi igast valdkonnast. Teisalt on muidugi selge, et panganduses, kus makstakse niigi 3000-euroseid palku, ei hakka keegi mingil juhul 30 protsenti otsa panema.

ETTEVÕTE

Aktsiaselts Mivar-Viva müüb oma toodangut eeskätt Skandinaaviasse, Saksamaale, Austriasse ja vähemal määral ka teistesse Euroopa Liidu riikidesse.

• Viljandi tehases töötab ligi 200 inimest, kelle käe all on seni igas kuus valminud kuni 100 000 tekki ja 200 000 patja.

• Firma Tallinna emaettevõttes töötab ligi 40 inimest, kes teevad aiamööblile pehmeid katteid, mööblitööstusele sisupatju, aga ka teisi väiksema tellimusega spetsiifilisi õmblustooteid.

Allikas: Mivar-Viva