Suitsusukeldumine ehk Kuidas konteiner ajakirjaniku hetkeks invaliidistas

Toomas Rosin (paremal) teeb viimase varustuse kontrolli enne sukeldumist. Nüüd ei pääse ma enam puu taha ka. Foto: Päästeamet

Enamik meist ei tea, mida tähendab minna päästjana põlevasse hoonesse inimesi välja tooma. Kuigi Põlva päästekomando suitsusukeldumise konteineris on seda võimalik proovida, jääb simulatsioon reaalsusest väga kaugele.

«Ühes Eesti piirkonnas tekkis taadil tares tulekahju — läks natukene põlema,» alustab päästeameti Lõuna päästekeskuse valmisolekubüroo väljaõppe peaspetsialist Toomas Rosin kahetsusväärset, ent õpetlikku lugu, millest areneb ajakirjanikele korraldatud suitsusukeldumise koolitus.

«Taat oli vana kooli mees, teadis täpselt, et uksed-aknad kinni, kõne numbrile 112 ja ise teeotsa vastu. Tulid selle maakoha ainukesest baarist külapoiskesed. No mis poiskesed — baari juba lubati. Olid ennast natukene kuulikindlamaks ka võtnud. Arvasid, et teevad taadile head, lähevad appi. Täitsa mõistlik ju. Ainult et nad olid rohkem baaris olnud kui koolis. Nad aitasid: peksid tarel kõik aknad sisse, sest suits tuleb ju majast välja lasta, sest see muudab ruumid kasutuskõlbmatuks... Aga mis tarest sai?

Päästjad jõudsid kohale oma kuue minutiga, ainult et maja oli lausleekides. Mitte sellepärast, et seinad ja materjalid põlesid, vaid see suitsugaas, mis oli kogunenud, lasti leekidena majast välja.

Kõige tähtsam ongi, et uksed ja aknad kinni oleks. Kui aknad ja vaheseinad peavad vastu, kustub tuli ära. Ei põlegi edasi!»

Süttimisohtlikud gaasid

Koolituse käigus jälgime sisepõlengu arengut. Selleks on tarvis kolme komponenti: hapnikku, temperatuuri ja materjali. Ühe kadudes lakkab ka põleng. Inimesele käepäraseim on lõigata ära hapniku juurdevool: uksed ja aknad tuleb sulgeda ja ise pageda.

Kui aga tulekolle saab uuesti hapnikku, süttivad eseme põlemisel tekkinud gaasid, mille leek siis juba ka ustest ja akendest välja sähvib. «Ei saa öelda, et need gaasid on plahvatusohtlikud, aga nad on väga süttimisohtlikud,» täpsustab Toomas Rosin.

Suitsusukeldumise tarvis on vaja kaitsevarustust. «Ja teiegi saate täna maksimaalse kaitsevarustuse,» sõnab ta.

«Läheme konteinerisse, mis on kahetasapinnaline. Kõrgemal süüdatakse saepurulauad ning meil on võimalus madalamal tasapinnal põlengu arengut jälgida,» selgitab Rosin ja samal hetkel kukub mu süda saapasäärde.

«Midagi ohtlikku ei tohiks olla. Põleng on kontrolli all. Saame seda reguleerida konteineri pealmise luugi ja uksega. Seni pole kellegagi midagi juhtunud ega juhtu täna ka,» rahustab koolitaja.

Varustuse hulka kuuluvad dressipüksid ja -pluus, tulekindel jope ja püksid, kiivrisukk, mis on tunduvalt paksem kui see, mida näiteks mootorratturid kasutavad, metalltalla ja -ninaga saapad, kiiver, kindad ja hingamisaparaat.

«Hingamisaparaadi maskil on klapp, mis läheb sissehingamisel lahti. Esimene hingetõmme peab olema tugev ja järsk,» selgitab Rosin. Maskis sees on ülerõhk, mis tähendab, et seda pähe pannes võib tunda kerget survet. See olevat vajalik, et põlevas ruumis gaasid sisse imbuma ei hakkaks. Ja veel: tuleb tähele panna vilet, mis annab märku, et balloonis saab õhk otsa.

«Ruum on suitsu täis — seal ei näe. Põlengu käigus tekkivad helid segavad kuulmist. Mask segab rääkimist. Kindad segavad kompimist. Varustus segab liikumist ning peaaegu alati on tegu päästjale võõra ruumiga, kust ta peab leidma kannatanud ja need välja tooma. Tal tuleb kanda nii enda raskus, varustusest tekkiv lisaraskus kui kannatanu raskus,» kirjeldab Rosin olukorda, millesarnasesse kohe satume. Säärases situatsioonis võib inimest pidada peaaegu invaliidiks.

Ei saa eriti liikuda

Ja tõepoolest, olles end sisse pakkinud ja saanud selga rakmetega ballooni, püüan kummarduda maas lebava kiivri järele. See ei õnnestu. Üritan kükitada, ent püksid tõmbavad mind üles ja balloon kisub alla. Poolenisti kükitades ja kummardudes haaran kolmandat korda kiivri järele ja seekord saadab mind edu.

Toomas Rosin hakkab naerma: «Ei saa väga liikuda jah? Aga päästjad peavad selles varustuses töötama!»

Tunnistan tõde tema sõnades ja imetlen mõtteis päästjaid. Samal ajal märkan silmanurgast Põlva päästekomando instruktorit Meelis Kolsarit tõrvikuga konteinerisse suundumas.

Rosin aitab kõigile maski pähe ning kindad kätte. Lepitakse kokku, et kui tekib mingi tõrge, tuleb sellest kohe teada anda ja konteinerist välja minna.

«Võite sisse minna!» hõikab Rosin läbi maski. Astun konteinerisse ja tunnen, kuidas neerupealsed eritavad verre eriti suure koguse adrenaliini ja siis... Klaas läks uduseks! Astun välja tagasi ja karjun: «Mul on klaas udune!»

Rosin haarab mul peast ja pühib kindaga klaasi puhtaks. Komberdan kangete sammudega nagu Neil Armstrong Kuu peal konteinerisse tagasi. Mask ja suits segavad nägemist ning varustus liikumist.

Meelis Kolsar näitab näpuga konteineri seina äärde, et kükitagu ma sinna. «Siin on kang. Kui ütlen «Luuk lahti», siis tõmbad. Kui ütlen «Luuk kinni», siis lükkad,» karjub ta läbi maski.

Kükitan esimeses reas, kõrvus vaid ajakirjanike hingamisaparaatidest kostev sisin. Peagi tajun kätes ja põlvedes teravat külmaaistingut. Kuumus on kõrvetav. Järgmisel hetkel tunnen huultel soolase higipiisa maitset. Üritan järsemalt, sügavamalt ja rahulikumalt hingata, nii nagu õpetati — ent suu kaudu pole ju harjunud.

«Luuk kinni!» kõlab käsklus ja lükkan kangi. «Uks kinni!» ja Rosin sulgeb konteineriukse. Leegid sumbuvad, ruum täitub musta põlemisgaasiga, nähtavus kaob. Jääb vaid hingamisaparaatide sisin.

«Luuk lahti, uks lahti!» tuleb järgmine käsklus. Saepurulauad lähevad jälle põlema, pea kohal süttivad gaasid. Kuumus tõuseb veelgi. Lisaks valule, mille on tekitanud kiivri ja hingamisaparaadi raskus, tunnen kipitust ka õlgades.

Siis meenub, et tuld ei tohtinud kaua vaadata, muidu võib maski klaas sulama hakata. Vaatan maha. «Lase vett ka!» annab Kolsar käskluse temast vasakul olevale ajakirjanikule.

Kuumus tõuseb veelgi, sest päästjate riietusel on üks häda: see ei hoia kinni veeauru. Kipitus kätes, põlvedes ja õlgades süveneb. Kummardun põrandale veelgi lähemale ja püüan käed keha alla ära peita, ent kummardudes avaneb kuumusele kukal.

Kuulen, et ka teised nihelevad ja otsivad kohta — vale oleks öelda, et päikese all. «Luuk kinni, uks kinni!» segab instruktori käsklus mu mõttelõnga. Tõmban kangi.

Kõik kordub. Aja möödudes tunnen, kuidas kuumus pressib igale poole, kuhu võimalik. Ja muigan oma ennistise, praegu eriti naiivsena tunduva küsimuse üle, kas seisame konteineris püsti.

Läbi põranda

Tegelikult tahaks hoopis läbi põranda vajuda — mitte häbist, vaid seepärast, et sealtkaudu avaneks võimalus pääseda välja detsembrikuu miinuskraadidesse.

Kui Kolsar käsib kolmandat korda kangi tõmmata, tunnen, et jõud on otsas. Neljas ja viies kord käib kangiliigutamine juba hambad ristis.

Imetlus päästjate suhtes kasvab veelgi. Mina pole nende minutitega teinud muud, kui end põrandale lähemale nihutanud ja kangi üles-alla tõmmanud, ent olen juba läbi nagu Läti raha. Päästjad aga töötavad sellistes tingimustes halvimal juhul rohkem kui kolmveerand tundi.

Tulekahi kogub tuure, palavus kasvab, luuk ja uks avanevad ja sulguvad. Leegid lehvivad silme ees ja pea kohal. Loodan, et mitte kunagi ei pea ma niisugust olukorda nägema nii-öelda päris elus.

«Olgu, aitab küll. Lähme välja,» sõnab Kolsar. Tõusen, et taas Neil Armstrongi kombel konteinerist välja tatsuda.

«Ei võta kindaid käest ega hakka end paljaste kätega lahti pakkima!» rõhutavad mõlemad instruktorid veel kord. Kaitseriietuse pinnatemperatuur on nii kõrge, et paljaste kätega enda vabastamine piinavast kiivrist ja hingamisaparaadist võib lõppeda põletusega.

«Tahan värsket õhku, tahan jahedust,» mõtlen ja tunnen, kuidas higi mööda selga alla voolab. Viimaks jõuab Toomas Rosin minu juurde, võtab mult kiivri ja hingamisaparaadi.

Rebin kärmelt ka suka peast ja kindad käest — kunagi varem pole miinuskraadid tundunud nii meeldivana.