Igor Gräzin: Kas kupatame töötud trammi lükkama? Kindlasti mitte!

Igor gräzin: «Kurb lugu lilleke nagu ütlevad tänapäeva noored. Tuleb tekitada turg, kus tekib hind.» Foto: Toomas Huik

ALUSTAN LIHTSAST faktist. Vaatasin hiljuti üle oma kodu eelmise aasta soojaarved ning leidsin järgmised summad: märts 447, november 639 ja detsember 819 krooni. Kasv on olnud ligi 100 protsenti. Tegemist on kahetoalise korteriga Mustamäel.

Miks hind sedavõrd uhkelt kerkis? Eeskätt sellepärast, et Eesti suhtes monopoolne gaasi lõpptarnija, Venemaa Gazprom, ettevõte, mis kuulub riigile ja mida kontrollib meie Keskerakonna sõsarpartei Ühtne Venemaa, muutub aina ahnemaks ja Eesti vastu pahatahtlikumaks.

Muide, just selle poliitilise seose pärast ongi mul kuidagi raske uskuda näiteks Maarika Tuusi või Vilja Savisaare kõrgetes toonides karjatusi murest lihtsate ja vaeste inimese pärast. Kui nad ka tegelikult nii murelikud oleksid, kui nad välja paista lasevad, ei toetaks nad toasooja hinda paisutavat kokkumängu Venemaaga.

ELUS ON tõsiasju, mida tuleb selguse huvides aeg-ajalt üle korrata ja lahti seletada. Räägin nüüd edaspidi meist, Reformierakonnast.

Tegemist on parteiga, mille vaimne alus on liberaalne demokraatia. See on ideoloogia, mida võib praegusel kujul pidada umbkaudu 160 aasta vanuseks. Et me jutlustame vähestest ja lihtsatest asjadest, pole meie ja me aatekaaslaste vaated selle üsna pika perioodi jooksul kuigivõrd muutunud.

Väidame, et inimesed peavad olema vabad otsustama selle üle, mida nad tahavad, määrani, kui nad ei ahista teisi inimesi tahtmast seda, mida nood tahavad. Ja teiseks: saamaks ostjale parimaid kaupu parima hinnaga, tuleb elujõulisena hoida turusuhteid, mis panevad tootjad võistlema võimalikult parema teenuse pakkumise nimel.

Kui kuuleme muret näiteks Estonian Airi või Kalev Meedia majandusraskustest, siis hingame pigem kergendatult. Nende ettevõtete mured toetavad meie lootust, et lennupiletite hinnad langevad ja varsti saame oma telerist näha senisega võrreldes tunduvalt paremat spordikanalit.

LIBERAALIDENA oleme demokraadid just selle pärast, et oleme alati tarbija poolel. Mingi toote või kauba tarbijaid on aga alati mitu korda rohkem kui tootjaid. Me peame vajalikuks panna tootjad sellisesse seisu, kus nad on sunnitud alluma tarbijate nõudmistele ja vajadustele. Üksnes nii on võimalik parim hinna ja kvaliteedi suhe, millest on huvitatud kõik, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, nahavärvist, usutunnistusest, vanusest, soost või millestki muust.

On kuulda olnud jutte ja tehtud isegi niinimetatud prügikastikampaaniat selle kohta, et liberaalne ideoloogia, Eesti mõistes Reformierakonna vaim, on vananenud ja hukule määratud. Vastupidi! Kui seni oli liberalism Eestis paljuski teooria, mida oli tuhandeid kordi kinnitanud välismaa ja ajaloo kogemus, siis nüüd on aeg sektantliku usukoosoleku kombel hõisata: «Halleluuja! Liberalism, sa oled oma võimu ka meie maal nõdrausulistele kinnitanud!»

PAREMAT NÄIDET kui Eesti kinnisvaraäri hukkaminek on võimatu leida. Maju ehitati palju, kuhu juhtus ja kuidas juhtus. Nende hinnad olid hullumeelselt kõrged. Arenguplaanid olid tehtud inimeste hulga kohta, mis on suurem Eesti elanikkonnast, ning töö kvaliteet oli pehmelt öeldes olematu.

Turg reageeris sellele täpselt nii, nagu pidigi! Nüüd siis on issanda abiga kõik korras. Papist majakarpe enam juurde ei klopsita ning hulk ehitusmehi on vabad hakkama tegelema muude, palju vajalikemate asjadega.

Ehitusfirmad püüdsid mõnda aega turgu ära petta omavaheliste kokkulepetega: kui palju me koos ehitamise eest raha küsime ja kuidas me üheskoos tarbijaid nöörime? Tubli mõte. Aga tulemus oli ikkagi see, et vaba turg murdis end läbi.

Ehitajate ja kinnisvararahva krahh tuli paar aastat hiljem. Hea

uudis oli ka see, et nende omavahelised kokkulepped sikutasid nad põhja enam-vähem ühekorraga.

Kes võitis? Muidugi tarbija. Kinnisvara hinnad on nüüd rohust madalamad. Kes endiselt ehitab, ehitab mõistusega.

Muide, inimeste säästud praegu ei kahane, väidavad vähemalt kahe panga juhid. Küllap siis, kui usaldus kinnisvara vastu tagasi tuleb, leidub ka raha selle soetamiseks tänase, tunduvalt mõistlikuma hinnaga.

Niisiis turg toimib ja seda enamiku inimeste jaoks.

TEINE PROBLEEM. Mis tarbimisest me räägime, kui inimesed kaotavad sageli endast mitteolenevatel asjaoludel töö ja teenistuse? Mis tootmisest me räägime, kui Eesti ettevõtted (enamasti nelja kuni seitsme töötajaga) pigistatakse kinni sotsiaalmaksudega?

Et Eesti ettevõtlus siiski kogemata ellu ei jääks, jutustavad riigikogu opositsiooni prouad meile, kuidas peaks makse tõstma ja kuidas tuleks iga hinna eest jätkata pensionide koju kandmist näiteks tallinlastele, kes niikuinii juba aastaid edukalt internetipanga teenuseid kasutavad.

Imestada pole siin tegelikult millegi üle — on ju nendele prouadele võõra raha jagamine alati käkitegu olnud. Kuid mõelgem, et üleskutsed suurendada sotsiaalseid väljamakseid ei sisalda vastust küsimusele, kust võetakse raha ja mismoodi lükatakse majandus veerema.

LIBERAALSELE, reformierakondlikult juhitavale valitsusele on võtmeküsimus, kuidas tugevdada ja edendada vaba turu toimimist, mis tähendaks muu hulgas uusi väärtuslikke töökohti ning senisest suuremaid palku ja pensione.

Praegu tähendab see eeskätt, et tagada tuleb maksimaalne vabadus ja arenguvõimalus uutele äriideedele ja nende teostamisele. Ülesande teine pool seisneb tööd teha soovivatele inimestele kiirete, odavate ja tulevikuvajadustele vastavate ümber- ja täienduskoolituse tingimuste tagamises.

Tulles tagasi alguse, toasooja hinna manu: ka energiamajanduses teeb hinnad odavamaks vaba turg, mitte allumine meisse mitte just sõbralikult suhtuva välisriigi diktaadile.

Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare idee lülitada Tallinnas elekter välja ning kupatada töötud käsitsi tramme ja trolle lükkama (uued töökohad ju!) on just see, mida Eesti ei vaja. Kohe üldse mitte.