Tartu botaanikaaias näeb mitu maailma lõppu üle elanud taimi

Austraalia eelajaloolise okaspuu volleemia kinkis Tartu ülikooli botaanikaaiale Austraalia saatkond. Foto: Vikipeedia

Kui 21. detsembri lähenedes räägitakse palju maiade kalendri ja maailma lõpust, siis Tartu ülikooli botaanikaaias võib tutvust teha taimedega, mis on 400 miljoni aasta jooksul üle elanud väga suuri keskkonnamuutusi ehk omalaadseid maailma lõppe.

Tänu geoloogilistele uuringutele on Maa minevikust teada hulganisti massilisi väljasuremisi. Näiteks dinosauruste mõistatuslikust kadumisest on küllap kõik kuulnud. Vähem on aga kõneldud sellest, et paljud dinosauruste kaasaegsed taimed elasid selle «maailma lõpu» üle ja on tänapäevalgi üsna samasugused — seda võib öelda kümneid või isegi sadu miljoneid aastaid vanade kivististe põhjal.

Seemned elavad üle tulekahjud

Et liikide loomulik eluiga on enamasti mõnikümmend tuhat kuni mõni miljon aastat, siis on väiksemad väljasuremised looduses tavapärased. Osa liike kaob, teised ilmuvad asemele. Iga miljoni aasta jooksul kaob viis kuni kümme protsenti liikidest.

Tartu botaanikaaias leidub aga eelajaloolisi taimi, mis ei ähvarda sugugi välja surra, vaid on väga elujõulised ja pakuvad toredaid üllatusmomente. Botaanikaaia aednikul Sten Manderil on igaühe kohta midagi põnevat jutustada.

Näiteks seda, et Bidwilli araukaaria seemned on toitainete- ja valgurikkad ning hinnatud nii inimeste kui loomade toidulaual. Neil on aga ka omapärane võime keerulised olud, näiteks tulekahjud, üle elada. Nimelt tungib idujuur seemne idanedes mulda ning moodustub maa-alune mugulasarnane organ, millest võib alles mitme aasta pärast areneda maapealne võrse.

Puusõnajala lõunadiksoonia kohta pajatab Mander, et kauni kasvukuju ja pikaealisuse tõttu on ta hinnatud haljastuses. Isegi mitmesaja aasta vanused taimed on võimelised juured alla kasvatama ja nii on neid võrdlemisi lihtne ümber istutada.

Väga põnev ajalugu on koldadel.

«Karboni ajastu algul, 354 miljonit aastat tagasi, olid maakeral valdavalt kollametsad. Soomuspuud võisid kasvada 40 meetri kõrguseks ja nende tüve läbimõõt võis ulatuda kahe meetrini,» räägib aednik. «Karboni ajal olid paljud eostaimed, sealhulgas osjad ja sõnajalgtaimed, väga võimsad ja mitmekesised. Praegused on küll tunduvalt väiksemad, aga välimuselt omaaegsete hiiglastega üsna sarnased.»

Permi ajastust ehk 260—300 miljoni aasta tagant pärineva rahu-palmlehiku iseärasustest kõneldes toob Sten Mander välja võime siduda õhulämmastikku tänu juurekänkrates elutsevatele tsüaanobakteritele. Lisaks toodavad needsamad bakterid tugevat neurotoksiini, mis on rahu-palmlehikust

eemal hoidnud taimtoidulised loomad ja aidanud sedasi kaasa taime säilimisele läbi ajastute.

«Ühe palmlehikulaadse suurkäbika seemnete söömine põhjustas Austraaliat avastanud kapten Cooki laeva paljude meeskonnaliikmete hukkumise. Nad olid nimelt märganud, et pärismaalased neid söövad, aga ei teadnud, et nood olid neid enne kaks kuud vees leotanud. Cooki meeskond sõi neid aga nagu pähkleid otse puult,» jutustab Mander.

Kanjonist leitud sensatsioon

Tõelist sensatsiooni on aga pakkunud volleemia, igihaljaste okaspuude hulka kuuluv liik araukaarialiste sugukonnast. Volleemia perekonda peeti juba umbes kaks miljonit aastat tagasi väljasurnuks, kuni 1994. aastal leiti Austraaliast Uus-Lõuna-Walesist elavad puud.

Volleemia on äärmiselt ohustatud liik: teada on veidi üle saja looduslikult kasvava puu Wollemi rahvuspargis umbes 150 kilomeetrit Sydneyst loodes. Puu kasvab 25—40 meetri kõrguseks.

«Praegused taimed on tõenäoliselt kõik vaid ühe kuni kolme isendi järeltulijad. Seega on taim läbinud tõelise evolutsioonilise pudelikaela ning püsinud muutumatuna ligi 200 miljonit aastat,» nendib aednik.

LOODUSLIKUD KATASTROOFID

Üle 99 protsendi kunagi Maal elanud liikidest on hävinud. 1982. aastal avaldatud uurimuses tegid Jack Sepkoski ja David M. Raup kindlaks viis massilist väljasuremist viimase 540 miljoni aasta jooksul.

• Ordoviitsiumi- ja siluriaegne väljasuremine 440—450 miljonit aastat tagasi.

Hävis 27 protsenti kõigist sugukondadest ja 57 protsenti kõigist perekondadest.

• Hilisdevoniaegne väljasuremine 360—375 miljonit aastat tagasi. Kadus umbes 19 protsenti kõigist sugukondadest ja 50 protsenti perekondadest. On tõendeid, et sel perioodil leidis aset jada väiksemaid väljasuremisi.

• Permi- ja triiaseaegne väljasuremine 251 miljonit aastat tagasi. Seni teadaolevalt Maa suurim väljasuremine tabas 57 protsenti kõigist sugukondadest ja 83 protsenti kõigist perekondadest. Maismaal lõppes imetajasarnaste reptiilide ülemvõim.

• Triiase- ja juuraaegne väljasuremine 205 miljonit aastat tagasi. Hävis umbes 23 protsenti kõigist sugukondadest ja 48 protsenti perekondadest. Välja suri suurem osa mittedinosaurustest arhosaurusi, enamik terapsiide ja suuri kahepaikseid. See jättis maismaal dinosaurustele vähe konkurente.

• Kriidi- ja tertsiaariaegne väljasuremine 65,5 miljonit aastat tagasi. Hävis umbes 17 protsenti sugukondadest, 50 protsenti perekondadest ja 75 protsenti liikidest. Välja suri enamik mittelinnulisi dinosaurusi.

Allikas: Vikipeedia