/nginx/o/2009/07/07/203428t1hc076.jpg)
ÖELDAKSE, ET tark õpib teiste, rumal aga oma vigadest. Eesti Reformierakond pole kas kunagi kuulnud Watergate’i afäärist või eelistab seda rumalamat varianti.
Reformgate jätkub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1972. aasta 17. juunil murdsid vabariiklaste presidendikandidaadi Richard Nixoni tagasivalimise heaks töötanud isikud sisse Washingtoni Watergate’i kompleksi ja paigaldasid demokraatliku partei peakorterisse pealtkuulamisseadmed.
Algul tühisena tundunud seigast koorusid välja üha uued paljastused, mida Valge Maja üritas igati kinni mätsida. Paraku ei õnnestunud vabariiklastel varjata, et president Nixon polnud pealtkuulamisest ainult teadlik, vaid tema korraldusel peatas Föderaalne Juurdlusbüroo koguni sissemurdmise juurdluse.
1974. aasta 9. augustil astus Nixon ametist tagasi, loovutades võimu asepresident Gerald Fordile. Hilisem rahvaküsitlus näitas, ameeriklased ei pannud presidendile pahaks mitte poliitiliste rivaalide järel nuhkimist, vaid pidevat vassimist selle ilmsikstulekul. Sündmus muutis Ameerika avalikkuse suhtumise poliitikutesse sügavalt küüniliseks.
VABARIIKLASTE MOODI on talitanud rahastamisskandaalis Reformierakond. Kui Silver Meikar tõi välja kahtlase päritoluga raha annetamise, tembeldati ta valetajaks. Alles siis, kui tema juttu kinnitas mitu tema parteikaaslast ning selgus, et sama skeemi on kasutanud teisedki erakonnad, tuli oravatel saba lonti lasta ja vigu tunnistada.
Hämamine kestab aga seniajani. Peaminister Andrus Ansipi «Ma vabandan» kõlas umbes nii, nagu oleks ta kellelegi kogemata varbale astunud. Mitu reformierakondlast, näiteks Igor Gräzin ja Valdo Randpere, raiuvad igas teleesinemises nagu ühest suust, et nende erakond on puhas, tegu on hoopis pahalaste vaenupoliitikaga. Ansip üritas hiljuti teleintervjuus igati eitada isegi seda, et tema partei populaarsus läheb allamäge.
Liiga hilja tagasi astunud justiitsminister Kristen Michal ei kahetsenud avalikus esinemises midagi, vaid põhjendas oma sammu vajadusega erakonda väidetavalt alusetute rünnakute eest kaitsta. Samuti pidas ta sobimatuks jätkata justiitsministrina, kui temal lasuvad kahtlustused. Tegelikult näib, et president Toomas Hendrik Ilvese surveta poleks oravaparteis ja valitsuses eriti midagi muutunud.
KUIGI SUUR osa Reformierakonna poliitikutest paistab silma ülbuse ja hoolimatusega avalikkuse ja ühiskonna suhtes, pole nad ainsad. Enamikus skandaalidesse sattunud erakondades on patuoinaid viimse võimaluseni kaitstud, näiteks Keskerakond kaitses kirjavahetuse skandaalis peasekretär Priit Toobalit. Tema näibki jamadest terve nahaga pääsenud olevat. Ka vaenlane on vahelejäänutel tavaliselt ühine: kõiki kiusav prokuratuur.
Ometi on Eestis ka neid mehi, kes julgevad oma eksimusi tunnistada. Nii astus taatlemata kiirusemõõtjate kasutamise ilmsiks tuleku järel kohe ametist tagasi Ida prefektuuri korrakaitseosakonna juht Tarmo Tammiste.
Eestis hoitakse võimust ja kõrgetest ametipostidest kümne küünega kinni ning tagasi ei astuta enamasti isegi suurimate sigaduste paljastudes. Nii jääb õhku rippuma küsimus, kas võim tõesti rikub piruka juurde pääsenuid või oleme sisimas kõik sellised ning poliitikute sigadused on lihtsalt mastaapsemad ja paistavad paremini välja.