Jõulud on kohe-kohe käes. Seepärast on viimane aeg kokku segada üks vürtsikas piparkoogitainas. Kui see on päevakese külmkapis maitsestunud, võib juba välja otsida vormid: plikad ja poisid, tähed ja südamed, notsud, põdrad, karud ja elevandid. Terve aasta on nad pidanud sahtlis konutama, nüüd on taas saabunud nende tähetund.
Kapi otsast tuleb appi vana veinipudel, mis sobib hästi tainarulli asendama, ja pakist sajab lauale valget jahu. Juba ootabki ahi, suu ammuli, millal maitsev pannitäis tema kõhtu küpsema jõuab.
Veel veidi kannatust ja siis täidab köögi piparkoogilõhn. See levib tubadesse ja valgub koridori, hellitab ninasõõrmeid ja täidab hinge jõuluootusega. See on lõhn, mis äratab lapsepõlvest pärit tunded.
Esimesed põdrad ja karud vupsavad kohe ahjusoojana põske, osa jõuab siiski ära oodata kaunistamise. Glasuur valgub pidulikult nende tumedatele kehadele, tekivad silmad ja sünnivad suud.
Lõpuks on kõik valmis ja ootel nagu üks perekond — iga piparkook on ju natuke oma tegija nägu. Jõulud võivad alata!