/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
/nginx/o/2012/12/14/1484366t1h30ae.jpg)
Varasematel aastatel peeti jõulueelset käsitöölaata Viljandi kultuurimajas, nüüd on see Sakala keskuses, mis tegelikult on ju seesama Tallinna tänava äärne maja pärast remonti.
Kindad kätte, vorstijupp ja meepurk kotti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas ka laat uuendatud hoones värsket vunki on saanud, seda me fotograafiga kohe pärast avamist uurima läksimegi.
Juba eile kell pool kaksteist oli maja rahvast nõnda täis, et liikuda oli peaaegu võimatu. Mis seal veel täna olla võib…
Vahelduseks mujalt
Fuajees müüakse põhiliselt toidukraami: mett, vorsti, juustu, õunu ja jõhvikaid.
Nii suurte aukudega juustu pole tükil ajal näinud ja pärin müüjalt, kust see pärit on.
«Lätist, Leedust, Poolast ja Hollandist,» kõlab kiire vastus.
«Kas Eesti toodangut polegi?»
«Ei, me pakumegi teist moodi.»
Sealsamas kõrval on oma kauba välja pannud Rahinge lihatööstus, väidetavalt on kõik ehe ja ehtne. Verivorsti säilivusajaks on märgitud tõepoolest kõigest 17. detsember.
«Te pange vorst sügavkülma,» õpetab lahke näitsik leti taga.
Ostan ka sülti, mis kõlbab niisama lõunaks süüa, ja lati poolsuitsuvorsti, mille kohta räägib müüja, et selles pole ei säilitusaineid ega maitsetugevdajaid.
«Seda tellivad meilt lasteaiad. Kas te kujutate ette, et nemad ostaksid midagi kahtlast?»
Veel paar kilo mahedamaitselisi õunu väikeaiandilt ja toidulettidega on asi ühel pool.
Kindad ja tassid
Saalis on müügil põhiliselt käsitöö. Seal on üht-teist asjalikku, nagu kindad, sallid, mütsid ja põnevad keraamilised tassid, aga näiteks korralikust villasest kampsunist, mida mina lootsin osta, võib vaid unistada. Üldse on ehe ja toekas käsitöö, mida pakuti veel mõni aasta tagasi, laadalt peaaegu kadunud. Kas pole ostjaid või pole tegijaid?
Päris hästi läheb müük Tallinna firmal, kes pakub dekoratiivseid kaelasalle. Nende efektsel ja uuenduslikul toodangul näib austajaid olevat ja kus on öeldud, et õige ja ilus on ainult käsitsi maavillasest kootud? Kuigi eelolevale talvele mõeldes eelistaks just seda.
Suur lett on täis puunõusid ja -lusikaid. Müüja vuristab ette puuliike, millest üks või teine ese on tehtud, näitab suurt ahjualuse kulpi ja kiidab kausse, mis on juba nii läbi keedetud, et sinna võib lausa suppi sisse panna.
Ostan paar lusikat ja pannilabidat. Poes käies ei oleks ilmaski nii suurelt ette võtnud, aga laadal, kui su ette on laotud hiiglaslik kogus kaupa, kohe peab rohkem ostma.
Annavad endast teada
Teisel korrusel, seal, kus vanasti oli kultuurimaja kohvik, mille suitsuvineses saalis kunstinäitusi avati, ning kus nüüd on sammassaal, tegutseb õpituba. Üks, kelle juures saab meisterdamist õppida, on Vastemõisa raamatukogu juhataja Merle Rang. Tema teeb pärlitest ämblikke ja skorpione.
«Ei, need ei ole jõuluputukad, aga meeldivad lastele väga,» ütleb ta ja loodab, et ka mõned väikesed laadalised tahavad nende tegemise selgeks saada.
Merle Rang tunnistab, et raamatukogu uksed on nüüd paar päeva suletud, aga mis parata. Nende külas on inimesi nii vähe, et nendest, kes seal veel midagi teevad ja toimetavad, lihtsalt tuleb teada anda. Kõrval letil müüakse Vastemõisa naiste käsitööd.
Maja ees seisavad külma trotsides vaikses lumesajus korvide, lambavestide ja vanakraami müüjad ning püüavad möödujate tähelepanu.