Kolga-Jaani mehel Avo Jürgensonil kulus kuus aastat, enne kui halduskohus otsustas, et häirekeskus peab traagilise vea eest vastutama ning maksma talle ligi 30 000 eurot kahjutasu.
Häirekeskus peab surija abita jätmise eest valuraha tasuma
15. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2006. aasta 4. märtsil üritas Avo Jürgenson oma abikaasale kaks korda kiirabi kutsuda. Naine kurtis valusid vasakul pool rinnas. Kiirabi tuli kolmanda kutsumise peale, kui naine oli juba surnud.
Tartu halduskohus võttis kahjutasu määrates arvesse, et häirekeskuse töötaja vale otsuse tõttu nägi oma ema surma pealt Downi sündroomiga paarikümneaastane noormees, kes sai juhtunust šoki.
«Nüüd on hakanud mu poeg juba sõnu lausuma,» ütles Jürgenson eile. «Kogu juhtum oli talle väga ränk ning aastaid ta vaid mõmises.»
Kohtus tuli käia kaks korda
Tartu halduskohus rahuldas neljapäeval tehtud otsusega Avo Jürgensoni kaebuse ja mõistis häirekeskuse Lõuna-Eesti keskuselt kaebajale tekitatud kahju hüvitisena välja 29 906.31 eurot. Lisaks peab häirekeskus tasuma 938.64 euro suuruse menetlusabi ja -kulu.
Kõik see on aga alles esimese astme kohtu otsus, sest häirekeskusel on 30 päeva aega otsus ringkonnakohtusse edasi kaevata. Häirekeskuse kommunikatsioonijuht Edvi Freiberg lausus eile, et edasikaebamist pole otsustatud.
«Mina loodan häirekeskuse suuremeelsusele,» sõnas Avo Jürgenson. Kohtuskäimisest ja kõiksugu uurimistest on ta väsinud.
Jürgenson meenutas, et juhtunule andis ta ametliku käigu kohe, kui naine oli maetud. «Võib-olla oli see nii minu kui teise poole oskamatus, et asi alles nüüd kohtus oli,» ütles ta. «Aga see pole Eesti kohtus ka tavaline otsus.»
Häirekeskuse töötaja, kes temaga tol saatuslikul päeval oli suhelnud, sai distsiplinaarkaristuse ja vallandati paar nädalat hiljem. 2009. aasta 16. septembril mõisteti ta Tartu maakohtu otsusega süüdi teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. «Selle otsuse järel tekkis minul võimalus kohtusse pöörduda,» lisas Jürgenson.
Kuus aastat taastusravi
Häirekeskuselt väljanõutud summast moodustab 9906.31 eurot varaline kahju ja 20 000 eurot mittevaraline kahju. Varalise kahju moodustasid kaebaja kantud matusekulud ja kaebaja pereliikme taastusraviga tekkinud kulud. Mittevaralist kahjut hinnates arvestas kohus juhtunu asjaolusid, ühiskonna üldise heaolu taset, üldist võrdsuspõhiõiguse tagamise kohustust ja kohtupraktikat samalaadsetes vaidlustes.
Avo Jürgensoni sõnul tähendasid vahepealsed aastad temale ja tema pojale pidevat ravi. Noormees oli ema surma nägemisest saadud šoki järel korduvalt haiglas, kus talle abi anti. Isal tuli pojale kogu aeg toeks olla ja ta ei saanud tööl käia. Emata jäänud pere pidi hakkama saama sotsiaalabi ja aitajate toel.
Avo Jürgensoni poja tervis hakkas paranema siis, kui ta sai koha Viljandi päevakeskuses, see aga tähendas sagedast autosõitu Kolga-Jaani ja sellest enam kui 30 kilomeetri kaugusel asuva Viljandi vahel.
Avo Jürgensoni hagi täielikul rahuldamisel lähtus kohtunik 2009. aasta sügisel tehtud maakohtu kriminaalasja otsusest, kus on tõendatud, et häirekeskus asetas ja jättis avaliku võimu kandjana naise eluohtlikku olukorda.
«Avaliku võimu kandja süü tekkimiseks piisab sellest, kui tema nimel tegutseb süüliselt füüsiline isik,» seisab kohtuotsuses. «Häirekeskus ei ole tõendanud, et kaebaja abikaasal varem diagnoositud haigus oleks põhjustanud tema surma ka siis, kui häirekeskus ei oleks vaidlusalusel päeval käitunud õigusvastaselt tegevusetult.»
JUHTUM
2006. aasta 13. märtsil saatis Avo Jürgenson õiguskantslerile kirja, milles ta kirjeldas juhtunut järgmiselt.
• 2006. aasta 4. märtsil kell 15.06 kaebas Leili Jürgenson valu vasakul pool rinnas. Mõne minuti pärast helistas Avo Jürgenson velskrile, kes soovitas kutsuda kiirabi.
• «Kell 15.08 helistasin hädaabinumbrile 112 palvega saata kiirabi. Elva häirekeskuse dispetšer ühendas mind meedikuga, kes käskis raviarsti määratud ravimeid võtta ja kahe tunni pärast tagasi helistada ning soovis haigega rääkida.»
• Mees andis telefoni naisele ega tea, mida meedik talle rääkis. «Jäin lootma kiirabi tulekule. Kell 16.45 helistasin uuesti. Samal ajal abikaasa suri.»
• Dispetšer ütles mehele, et kiirabi tuleb ja annab surmatunnistuse. Kiirabibrigaad sai korralduse kell 17, sõitis välja kell 17.31 ja jõudis kohale kell 18.07.
• Appikutsest surmani läks üks tund ja 46 minutit. Sõiduaega arvestades oli vahemaad võimalik läbida kolm korda.
Allikas: Avo Jürgenson