Esmapilgul näib Valbo Tähiste tavalise korstnapühkijana. Kui ta aga arheoloogiast kõnelema hakkab, muutub tema jutt hoogsaks ning tema silmisse ilmub müstiline helk. Ta on lugenud väga palju arheoloogia- ja ajalooteemalisi raamatuid ning jälginud väljakaevamistel toimuvat.
Esmapilgul näib Valbo Tähiste tavalise korstnapühkijana. Kui ta aga arheoloogiast kõnelema hakkab, muutub tema jutt hoogsaks ning tema silmisse ilmub müstiline helk. Ta on lugenud väga palju arheoloogia- ja ajalooteemalisi raamatuid ning jälginud väljakaevamistel toimuvat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Valbo Tähiste (50) tundub esmapilgul täiesti tavaline korstnapühkija: tahmane, must kuub seljas, pühkimisluud üle õla. Aga kui juttu tuleb ajaloost või arheoloogiast, ilmub tema silmisse eriline sära.

Neil teemadel kõneldes on ta väga põhjalik ning näiteid tuues ülivaimukas. Tavaliselt räägivad niiviisi ülikooli professorid, need kõige paremad. Tundub, et tema loeng võiks märkimisväärsete kordusteta väldata tunde, päevi, ehk isegi nädalaid...

Valbo Tähiste elu on olnud nagu seiklusfilm: kohati lausa uskumatu, tükati valus ja raske. Vestleme Viljandi kohvikus. Kuulan teda lummatult. Viimaks katkestab jutuajamise ettekandja, teatades, et tahab nüüd hakata koju minema. Kella vaadates märkan, et kohvik peakski juba suletud olema — neli ja pool tundi on haihtunud linnutiivul.

Mehe lugu, mis oli aja seisma pannud, on järgmine.

Arheoloogiapisikuga nakatusin väga varakult: kui olin kolmene, toodi lasteaia liivakasti liiva, mis pärines Ahimäe kandist, kus rajati teed läbi keskaegse kalmistu.

Copy