Valbo Tähiste meenutab

See Valbo Tähiste noorusaegadest pärit pilt on tema enda sõnul nii jube, et sõpradel olnud kombeks sellega tütarlapsi hirmutada. Foto: Erakogu

Ingli tulistaja

Kooliajal vaevas mind allasurutud depressioon. Alkoholi pruukides vallandus vastik deemon: muutusin kõrgiks ja üleolevalt lõbusaks. Suutsin kehastuda ükskõik kelleks, näiteks miilitsaks. Võisin silma pilgutamata usutavalt valetada, inimeste lollitamine pakkus mulle lõbu. Köitsin oma põnevate ideedega ka teisi noori. Tagantjärele tunnen oma toonase käitumise pärast suurt piinlikkust.

1980. aastal pidin minema sõjaväkke, aga minu ärasaatmispidu läks nii tormiliseks, et sattusin hoopis vanglasse. Näitasin nimelt Viljandi Riia maantee kalmistul neidudele, kuidas ma tulistada oskan. Sihtmärgiks valisin August Weizenbergi inglikuju.

Kohus määras mulle kolm aastat. Olin Tallinnas vabakäiguvang. Päeval töötasime ehitusel. Silmakliinikut rajades kaevati lahti vähemalt kolm eri aegade kalmistut. Luud tõsteti kopaga ühte hunnikusse. Seal sadade luustike keskel sain oma antropoloogiahuvi täiendada.

Hiljem Viljandis leidsin lossimägedest rusuhunnikust pikka kasvu inimese sääreluu. Toona armastasin süngeid nalju: läksin koos pottsepaõpetajaga Laidoneri platsile ja viskasin selle luu purskkaevu. Järgmisel päeval räägiti linnas, et purskkaevust oli leitud luukere.

Kord ronisin ülemisest torniaknast Jaani kirikusse. Toona kaevati lahti krüpte ehk kirikualuseid matuseid. See pilt seal kuuvalgel oli üsna jube. Luud olid tõstetud hunnikutesse, mõnel inimjäänusel oli veel soeng peas... Osa nendest nägin hiljem Viljandi prügimäel.

Suurejooneline provokatsioon

1991. aasta suvel veidi enne Moskva putši läksime kaaslasega jalgrattaga Parika rappa ja suundusime relvapeidikute poole. Toona veetsime nädalavahetusi salaküttimisega, mida võis nimetada õppe-eesmärgiga relvakatsetusteks.

Teel peatusime Vene armee abimajandi värava ees. Kobasin taskuid ja tegin, nagu otsiksin tikke. Viimaks tuli välja üks nooremat sorti Kaukaasia päritolu soldat ja andis meile tuld. Vestlesime, suitsetasime, algas suur vennastumine. Varsti võtsin jalgratta pakiraamilt viinapudeli.

Soldat hakkas ülemusi kiruma, kõneles kõigest, mida oma väeosa kohta teadis, alustades isikkoosseisu suurusest ja paiknemisest ning lõpetades maa-aluste tunnelite asukohaga. Mina rääkisin, et oleme lääne luurajad. Pakiraamile osutades näitasin granaate ja püsse ning kirusin oma ülemusi. Lisasin, et oleme luurel, aga see kõik ei ole midagi isiklikku.

Jõime pudeli lõpuni ja sõitsime rappa. Ise kihistasin naeru. Järgmistel päevadel sadas ning soosaarele planeeritud õppus kukkus läbi. Pühapäeval sõitsime teist teed pidi linna tagasi. Õhtul räägiti Moskva raadios lääne luurajatest, kes tegutsevad Baltikumis, joodavad tunnimehi täis ja õngitsevad salakavalalt luureandmeid välja. Seda kuuldes mu naerutuju kadus.

Õnnenööbimees

Viimased viisteist aastat olen peale pottsepatöö ja ahjude taastamise tegelnud korstnapühkimisega. Korsten on justkui viitsütik: halb töö on sama ohtlik kui terrorism. Pühkimata korsten on nagu toru, mis täitub musta püssirohuga — eales ei tea, millal ta võib süttida.

Eesti Vabariigi taasiseseisvuse algusaegadel põlesid Viljandis korstnad iga nädal. Kui 1997. aastal hakkasime linnas korstnaid lahti võtma, avanes tihti hirmus vaatepilt: need olid kvartalite viisi tahma täis. Nii mõndagi oli kogu aeg pühitud vaid ülevalt ja alt jäetud tahm eemaldamata.

Kord võtsin ühel korstnapühkijal kahe käega kõrvadest kinni ja küsisin, mida ta kõik need aastad teinud on. Tema rääkis, et vanemad mehed olid teda õpetanud viilima. Neil oli kindel kuupalk, paberid tehti tahmaseks, kirjutati alla ja palgapäeval võeti lihtsalt raha välja, ülejäänud aja taoti kaarte. Vahelduseks pühiti ka mõni korsten puhtaks. Nii käis aastast aastasse.

Tahes-tahtmata tekitavad korstnapühkijad inimestes elevust. Algul mind häiris, kui nad tahtsid nööbist haarata ja uskusid sellest õnne leidvat. Ajapikku olen mänguga kaasa läinud, räägin isegi lastele vahvaid lugusid. On ju ilus kristlik legend härra Klausist, kes viis korstna kaudu kolmele neiule kingitused, et nood selle kaasavaraga mehele saaksid. Hea korstnapühkijagi on omal kombel inimeste kaitseingel.