Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2012/12/13/1482422t1hbb32.jpg)
Valbo Tähiste (50) tundub esmapilgul täiesti tavaline korstnapühkija: tahmane, must kuub seljas, pühkimisluud üle õla. Aga kui juttu tuleb ajaloost või arheoloogiast, ilmub tema silmisse eriline sära.
Neil teemadel kõneldes on ta väga põhjalik ning näiteid tuues ülivaimukas. Tavaliselt räägivad niiviisi ülikooli professorid, need kõige paremad. Tundub, et tema loeng võiks märkimisväärsete kordusteta väldata tunde, päevi, ehk isegi nädalaid...
Valbo Tähiste elu on olnud nagu seiklusfilm: kohati lausa uskumatu, tükati valus ja raske. Vestleme Viljandi kohvikus. Kuulan teda lummatult. Viimaks katkestab jutuajamise ettekandja, teatades, et tahab nüüd hakata koju minema. Kella vaadates märkan, et kohvik peakski juba suletud olema — neli ja pool tundi on haihtunud linnutiivul.
Mehe lugu, mis oli aja seisma pannud, on järgmine.
Arheoloogiapisikuga nakatusin väga varakult: kui olin kolmene, toodi lasteaia liivakasti liiva, mis pärines Ahimäe kandist, kus rajati teed läbi keskaegse kalmistu. Mängides jäi mulle kätte poolik kaelavõru, tõenäoliselt pronksist, ning veel üks väga roostetanud asi, mis võis kunagi olla nuga. Õhtul selgitas ajaloo- ja muististehuviline isa, et see kaelaehe pärineb muinasajast ning on tõenäoliselt matustel pooleks murtud.
Isa jutustas mulle juba tollal Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ajaloost ning arheoloogiast. Kui olin neljane, vanemad lahutasid ja kontakt isaga jäi nõrgaks, aga huvi muistsete aegade vastu jäi.
Kooliajal lugesin ajalooõpiku iga aasta algul kaanest kaaneni läbi ning samal ajal ahmisin vaimustusega ajaloolisi romaane. Minust sai nende toel suur rahvuslane. Alles hiljem mõistsin, et enamikul ilukirjanduslikel teostel, mis ajalugu käsitlevad, ei ole tõega suurt seost. Näiteks Eduard Bornhöhe «Villu võitlused» on maha kirjutatud Saksa rüütliromaanist ja selle tegevus on lihtsalt Viljandisse toodud. Hiljem on romaanist saanud legend.
Minu huvi muististe vastu aina kasvas: otsisin märke ammustest aegadest ja inimestest. Kui arheoloogid kusagil toimetasid, jälgisin ja kuulasin neid silmade põledes.
Kui olin Pärnumaal Polli külas pioneerilaagris, viidi meid kiviaja asula arheoloogilistele väljakaevamistele. Kuulasin keskendunult peaarheoloogi juttu eri pinnasekihtidest ja leidude dateerimistest.
Hiljem lugesin raamatuid, mis kajastasid Lõhavere linnamäel ja Lõuna-Eestis tehtud arheoloogilisi väljakaevamisi. Sealt leidsin oma üllatuseks, et juba varakeskajal IX-X sajandil hakkasid eestlaste matustes rolli mängima kristlikud sümbolid ehk kaelaristid ning oli panusteta matmisi. Saha ristiusu kabel Tallinna lähedal pärineb IX sajandist. Seega kui rüütlid Eestisse jõudsid, olid kirikud ammu olemas.
Ajalugu on alati kasutatud poliitiliste võltsingute tegemiseks ja inimestega manipuleerimiseks. Usun, et Läti Henrik kristlasena oli oma ülestähendustes aus. Koolis räägiti, et mungad olid rüütlite sabarakud. Tegelikult ordu tihti hukkas munkasid.
Relvad ja sõjaarheoloogia
Sukeldusin ajaloos ja arheoloogias isegi liiga sügavale. Muististega tegelemine ei muutnud mind paremaks, kasvatas hoopis ängi. Esile tõusis huvi sõjaarheoloogia, muistsete sõdade, relvade, sõjalise taktika ja muu säärase vastu. Õppimine koolis ei edenenud, jäin füüsikas, matemaatikas ja keemias jänni.
Mul oli oma salaelu. Kodus konspekteerisin kõike, mis puudutas miinipildujaid, kuulipildujaid, pomme ja lõhkeaineid. Tegelesin vanade relvade ennistamisega ja tegin neid ka ise, alustades nooleotstest ja lõpetades arbalettidega. Muuseas, arbalette kasutati näiteks Vietnami sõjas džunglivõitluse osana mürginoolte ja kergete mürskude laskmiseks. Need võivad hääletult kohale toimetada suure koguse lõhkeainet.
Lisaks valmistusin partisanivõitluseks nõukogude võimu vastu. Minu suured eeskujud olid Che Guevara, IRA ja Palestiina vabastusorganisatsioon. Lugesin raamatuid, mis rääkisid revolutsioonidest, partisani- ja terrorivõitlusest ning mässude esilekutsumisest ja juhtimisest. Juba põhikoolis oli meil vastupanugrupp. Peagi sattusime aga võimuorganite vaatevälja: meie kogutud relvad konfiskeeriti läbiotsimisel ja tekkisid arusaamatused miilitsaga.
Põhikooli lõpetamise järel läksin õppima Järva-Jaani kutsekooli, kus valmistati ette traktoriste - sõjaväe autojuhte. Sõjalist õppust anti söögi alla ja peale, see meeldis mulle väga. Saime automaati täristada ja manöövritel käia. Kutsekoolist leidsin sõpru, kes samuti relvade vastu huvi tundsid — maapoistel oli neid palju.
1980. aastal pidin minema sõjaväkke, aga pärast Weizenbergi kuju pihta tulistamist läksin hoopis kolmeks aastaks vangi.
Lucifer ja mafiooso
Kui vanglast vabanenud olin, märkasin, et ma ei sobitu tavalise eluga. Minu peamised huvid olid seotud relvadega. Kogusin neid ning valmistasin katse ja eksituse meetodil lõhkeaineid. Tegin sadu eksperimente. Kogesin, mis tunne on saada pihta kuuliga, šrapnelliga ja elusalt põleda, mida tähendab näha plahvatust seestpoolt.
Kui panin pommil süütenööri põlema, siis hoidsin seda tavaliselt viimase hetkeni käes. Oli tunne, nagu sisikond külmuks ja aeg pressitaks kokku. Tajusin surma juuresolekut.
Olen ka lööklainega riivamisi pihta saanud — see on kohutav tunne. Alati ei lähe asjad nii, nagu peaks. Kord plahvatas keemialaboratoorium. Kui aastaid hiljem vabatahtliku tuletõrjujana tegutsesin, aitas see kogemus mul inimesi päästa: suutsin põlevasse majja sukelduda ilma abivahenditeta. Mürkgaaside kontsentratsiooni ja paiknemist teades on võimalik tule all roomates inimest leida.
1980. aastate lõpu segastel aegadel tundsin, et nüüd on käes minu tähetund. Kavatsesin kaaslastega asuda partisanidena võitlema Nõukogude armee vastu. Arvestasin, et saan selle käigus surma. Minu puhul oli patriotism lurjuse viimane varjupaik. Samamoodi käitusid keskajal rüütlid. Et enesetapp oli keelatud, mindi lahingusse kangelasena surema.
Mind kutsuti jõugus relvameistriks ja Luciferiks. Olin seotud mitme provokatsiooniga Nõukogude armee vastu. Imekombel ei saanud keegi surma.
Kõige totram oli see, et lõpuks muutusime lihtsalt bandiitideks. Algas kõik sellest, et ärimehed, kelle kooperatiivis töötasime, ei tahtnud palka välja maksta. Läksime ja nõudsime oma õigusi valjemalt, kui kombeks. Meid ähvardati seepeale koos peredega maha põletada. Vihale aetud, põletasin ähvardajate maja ees oma võimete demonstratsiooniks süütepudeleid ja tegin mõned kuulitäristused.
Niisuguseid kokkupõrkeid oli hiljem veel. Õnneks möödusid kõik ohvriteta.
Nende vastu, kes rikastumise nimel tegutsesid ja inimesi piinasid, tundsin sügavaimat põlgust. Oli juhtum, kus piirasime maja sisse ja tulistasime selle sõelapõhjaks. Paraku ei olnud me sellest unistanud — pidasime ju külapättide tasemel kärtspüsside ja omavalmistatud granaatidega sõda.
Järjest hukkusid kaaslased, kes jätkasid iseseisvalt hammas hamba vastu elustiili. Kes lasti kinnipidamisel maha, kelle tapsid omasugused. Vahel kaevasin neile hauda. Kord heitsin ühe haua põhja pikali ja mõtlesin nagu Vene armeejuhataja Suvorov kunagi, et nii palju maad mul siis vaja ongi.
Napilt pääsemisi oli palju. Alanud sisevõitlus oli kohutav. Joomine võttis ohjeldamatud mõõtmed, kaine oli õudne olla. Mul oli alkoholi-, seksi- ja vägivallasõltuvus. Meie gangsteripeod olid jubedad, neid on tagantjärele väga piinlik meenutada.
Usu leidmine
Lõplikus kriisis olles sattusin kord juues viimsele piirile väga lähedale. Surmalähedase kogemuse järel hakkasin otsima väljapääsu. Läksin tallu ning töötasin ja palvetasin seal kaks aastat omaette. Kui linna naasin, nägin üllatusega, et meie jõugu juht oli hakanud tõsiusklikuks.
Kui ühes usklike talus minu nimel eestpalve peeti, leidsin lõplikult usu. Olin siis 33-aastane. Märkamatult sain lahti joomisest ja suitsetamisest, seksisõltuvusest ja depressioonist. Põletasin aastatega kogutud relvad ning viskasin solgikanalisse laskemoona.
Olin olnud uskmatu ja kohutavalt skeptiline inimene, kes otsis tõde ajaloost ja arheoloogiast. Aga mõistusega jõuab vaid usu piirini. Sealt edasi algab üleloomulik dimensioon, mille puhul pole mõistusega midagi peale hakata.
Piibel on tõde, mille koostamist ja iga sõna on jälginud Jumal maailma loomise jooksul. Seal ei ole juhuslikke sõnu ega legende. Varem arvasin, et kirikud ja usklikud on kõige sandim seltskond. Meile oli ju õpetatud, et nad kõik on teesklejad ja valetajad. Olen kirikute aknaid sisse peksnud ja minu tulistatud üheksamillimeetrine kuul peaks seniajani olema Pauluse kiriku laes. Purjuspäi käisin tihti kirikuõpetajaid tüütamas.
Vaatab läbi sajandite
Pottsepaks sain ma 1983. aastal juhuslikult. Keegi oli minu tööraamatusse kogemata kirjutanud, et olen müürsepp. Kui tunnistasin, et sellest tööst ei tea ma midagi, öeldi mulle, et küll õpid. Nii saigi minust pottsepp ja ahjude taastaja, hiljem lisandus korstnapühkija amet.
Ahju taastades on väga tähtis kujutlusvõime ehk tajuda, missugune võis olla kunagise meistri mõttekäik. See on otsekui täiendus minu kirglikule arheoloogiahuvile. Jälgin alati erosioonikohti: vihmaveest läbilõigatud kultuurkihte on võimalik nagu diagrammi ülevalt alla lugeda.
Minu parimad abilised on mutid. Nende tekitatud kuhjadest võib tihti midagi huvitavat leida. Mind rõõmustavad näiteks savinõukillud. Kunagisi linnusekohti uurides jälgin detaile, mida ümbruskond pakub, kõrvutan neid vanade plaanide ja gravüüridega ning lõbustan ennast läbi sajandite vaatamisega.
Näiteks Viljandi orduloss on aegade jooksul väga palju muutunud. Seda ehitati mitu sajandit ning samas elas ta üle palju piiramisi ja purustusi. Liivi sõja ajal piirasid Ivan kolmanda väed linnuse sisse ja pommitamise tagajärjel kukkus kokku Pika Hermanni torn, mis tol hetkel ei olnud kindlasti tühi, sest oli kõige kõrgem vaatluspunkt.
Olen Viljandi lossivaremetest leidnud fragmenditi palju inimluid, mis pärinevad tõenäoliselt sõjahaudadest. Olen uurinud muistsete kindlustussüsteemide ehitamist ja hävitamist. Mul on tuttavaid arheolooge, kellega vahel diskuteerin.
Nagu ajaloos, on arheoloogiaski palju ebaselget ja tõe väänamist. Nüüdseks on teaduslikult tõestatud, et raadiosüsiniku, viirsavide ja lumekihtide abil tehtavad dateeringud ei pea paika. Need kihid ei teki ühe aastaga ehk suve ja talvega, nagu on varem kinnitatud, vaid sooja ja külma vaheldumise mõjul ning kas või ühe päevaga.
USA lennukid tegid 1945. aastal Gröönimaale hädamaandumise. Kuuskümmend aastat hiljem asuti vrakke otsima ning leiti need kolmekümne meetri sügavuselt jää ja lume alt. Nii ei ole usutav, et Gröönimaa liustikud pärinevad miljonite aastate tagant. Kahe kilomeetri paksused liustikud võivad olla kõigest neli tuhat aastat vanad.
Ajaloo- ja arheoloogiateadmisi olen saanud kasutada Viljandi baptistide kiriku pühapäevakooli õpetajana, kui räägin lastele maailma loomise lugu.
Minu enda pereelu ei olnud õnnelik. Naise esimene rasedus katkes, poeg sündis sügava vaimupuudega ja tütar suri neljandal päeval kaasasündinud südamepuudulikkusesse.
See kõik on olnud karm, aga ma ei tunne kibedust jumala ega kadedust teiste inimeste vastu. Need katsumused on ilmselgelt mu enda pattude tagajärg.
Epiloog
Helistan Valbo Tähiste kunagisele võitluskaaslasele Meelis Poolakesele — mehele, kes kaks kümnendit tagasi jõugujuhist tõsiusklikuks hakkas. Ta tunnistab, et elu, mida nad kunagi elasid, oli meeletu ja tühine, aga sellele kihutasid ebaõiglus ja nõukogude aja mõttetus. «Õnneks on kõik ammu möödanik.»