TALLINNAL OLI veidi enam kui kümmekond aastat tagasi linnapea, kes imestas avalikult selle üle, miks peab riik teatritele nii palju peale maksma olukorras, kus saalid on tihti tühjad. Ta tõi võrdluseks ööklubi, mille puhul saba lookleb pikalt uksest välja ja sees ei mahu ringigi käima. Minu mälu järgi võrdles toonane linnapea konkreetselt Draamateatrit ja ööklubi Hollywood — asuvad teised ju lähestikku.
Näib, et Jüri Mõisa vaimu ning arusaamist avalikust huvist ja avalike teenuste olemusest hoiab praegu elus peamiselt õiguskantsler Indrek Teder. Tema analüüsis, mis nõudis apteegi asutamispiirangute kaotamist, oli võrreldud apteegiteenust taksoteenusega. Et miks siis ei võiks apteegid vabalt konkureerida, kui taksod seda teevad?
Indrek Teder on hariduselt jurist, enne õiguskantsleriks saamist töötas ta advokaadina. Advokatuuril on oma seadus, eriline õiguskaitse, rangelt reguleeritud sisse- ja väljaarvamise loogika.
Advokatuuri näol on tegemist vana ja väärika institutsiooniga. Jumal tänatud, et see nii on. Kui aga vajame õigusabi, siis võib-olla soovime küll sõita taksoga kohtusaali ukseni, aga kohtus tahame, et meid kaitseks ikkagi advokaat, mitte taksojuht.
TAKSOJUHID ON nagu advokaadid ja apteekridki ühiskonnale väga vajalikud. Igal ametil on siiski oma spetsiifika, mis tingib, kuidas see valdkond toimib ja kuidas on seda tavaks reguleerida.
Proviisoriks õpitakse Tartu ülikoolis. Õpe on raske ja kestab kokku vähemalt viis aastat. Apteekrina töötamise nõuded on vaimses mõttes väga kõrged, palgatase pole aga kindlasti päris selle vääriline.
Küsimus pole kurtmises, vaid selles, et kuigi apteekrit käsitletakse Eestis osana tervishoiusüsteemist, ei laiene temale samaväärsed õiguslikud tagatised nagu teistele tervishoiutöötajatele. Enamikus riikides on apteekrikutse tunduvalt rohkem hinnatud.
Apteegituru korraldamise erinevus taksojuhtide omast peitub selles, et apteekriks õppida on ravimi ostjate õnneks märksa keerulisem kui juhiluba teha.
Nagu advokaadi ja arsti puhul, tuleb inimesel ka proviisori erialaste teadmiste kvaliteeti lihtsalt usaldada, sest ise ta seda hinnata ei oska. Selles tuleb inimestele appi riik, kelle ülesanne on tagada rahva tervise kaitse ehk paljude eri seadustega kvaliteetse apteegiteenuse võimalikult hea kättesaadavus.
Apteekrite arv on piiratud, see on kogu kõnealuse valdkonna poliitika nurgakivi kõikjal arenenud maailmas.
LÕVIOSA EUROOPA Liidu riike reguleerib apteegiturgu mõnel sellisel moel, mis õiguskantsleri äärmusliberaalse hoiakuga kokku ei lähe. Seda tehakse teenuse kvaliteedi tagamiseks ja apteekide linnasüdamesse kuhjumise vältimiseks.
Samasugused apteegipiirangud nagu praegu Eestis on Euroopa Liidu liikmesriikidest Belgias, Austrias, Sloveenias, Hispaanias, Itaalias, Portugalis, Lätis, Kreekas, Iirimaal, Ungaris, Luksemburgis, Maltal, Rumeenias ja Prantsusmaal.
Riikides, kus apteegipiirangud on kehtinud ja turg mingil ajal liberaliseeritud, on piirangute kaotamise tegelikud tagajärjed osutunud loodetud tulemustele täpselt vastupidiseks. Seetõttu on riigid, nagu Ungari, Hispaania ja Suurbritannia, olnud sunnitud taas piirangud kehtestama, et vältida turuolukorra edasist halvenemist.
Terves hulgas Euroopa riikides kehtivad lisaks veelgi rangemad piirangud, mis tähendavad muu hulgas, et apteegi omanik võib olla ainult proviisor. Säärane piirang kehtib Austrias, Itaalias, Soomes, Saksamaal, Küprosel, Poolas ja Taanis.
INDREK TEDER kirjutas 27. novembri «Pärnu Postimehes» aga, et asutamispiirangute kaitsjad tegelevad isahane munade pakkumisega. Kogu jutt pidavat olema konkurentsi kartvate apteegikettide huvides.
Õiguskantsler pole kahjuks tutvunud piirangute kehtimise algusest asetleidnud trendidega. Linnades on apteekide kuhjumine peatunud ja nende arv mõistlikult vähenenud. Tänu sellele on teenuse kvaliteet paranenud.
Maal on apteekide sulgemine olulisel määral aeglustunud: alates 2007. aastast on see olnud tunduvalt aeglasem kui linnades. 2011. aastal vähenes maa-apteekide arv ainult ühe, linnades aga seitsme võrra. See tähendab et maal on apteekide sulgemine sisuliselt peatunud ning piirangud on aja jooksul üha edukamalt tööle hakanud.
Seega: isahanesid soovib Eestis munema sundida hoopis õiguskantsler ise, mitte apteekrid.
Õiguskantsler käsitleb oma «Pärnu Postimehe» loos ka probleemi, et lömitame Eestis tihtipeale Euroopa ees. Kindlasti tuleb seda ette.
Teisalt: kuna Euroopa Kohus on võtnud vastu otsuse, et apteegituru piirangud on põhjendatud, sest teenuse regionaalne ja sotsiaalne tasakaal on tähtsamad kui ettevõtlusvabadus, näib mulle, et vahel on meie enda riigijuhtidele mõistuse pähepanemiseks Euroopat hädasti appi vaja.
Kui Gustav Suits ütles, et saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks, siis õiguskantsleri väljaütlemistele mõeldes lausuks hoopis: jäägem eurooplasteks, et saada eestlaseks.
TALLINNAS JA Toompeal istudes on lihtne pegasus lendu lasta ja teravmeelitseda. Kui hammas valutab, saab ka külmal talvepäeval džiibiga paari minutiga lähemasse apteeki sõita.
Mulle meeldiks aga följetoni stiilis isahanede munemisest kirjutava naljahamba asemel pigem tasakaalukas, süvenev ja empaatiline õiguskantsler, kes seisaks rahva õiguste ja õigluse eest.
Kahjuks on meil ametis õiguskantsler, kes tahab apteekide asutamispiirangut kaotada, nii et suured kaubaketid, kelle hiigelkasumeid kuuldavasti karmistuva viina- ja suitsupoliitika tagajärjel kärbitakse, saaksid hakata linnapoodides rohtu müüma. Eks ole ju õiguste eest seismine suhteline mõiste.
Võtkem või eespool mainitud linnapea, kes muu hulgas võõristas avalikult ilukirjandust ja tahtis kaotada ühistransporti.
See, kellele ööklubi on teatrist väärtuslikum, vaevalt et minu või sinu muresid mõistab. Nagu ka õiguskantsler.