Sõrmejäljelugejad kuulutavad vana kooli võtmetele kadu

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kiipkaardiga avatava ukse üle ei imesta enam ammu keegi, siis sõrmejäljelugejad mõjuvad veel üksjagu ulmeliste abivahenditena.
Kui kiipkaardiga avatava ukse üle ei imesta enam ammu keegi, siis sõrmejäljelugejad mõjuvad veel üksjagu ulmeliste abivahenditena. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sõrmejälje tuvastamise teel avanevad uksed, moodsaim tulekahjusignalisatsioon, detailiküllast pilti edastavad turvakaamerad, fuajeedes hiiglasliku diagonaaliga LED-telerid. Kas see on Eesti Panga peakontor? Või kaitseministeerium? Ei, hoopis kutsekooli ühiselamu Vana-Võidus.

Vene ajast pärit inimesel, kellele sõnaga «ühikas» seostub eelkõige mälupilt kõledast täissuitsetatud majakolakast, kus pooled uksed ei käi lukku või on sootuks hingedelt varastatud, on ehk omajagu keeruline ette kujutada, kuivõrd tuubil kõikvõimalikku turva- ja infotehnoloogiat üks tänapäevane ühiskodu võib olla.

Copy

Märksõnad

Tagasi üles