Varaseimad tõendid Viljandi linna ja linnuse kohal olnud asustuse kohta ulatuvad mesoliitikumi.
Aeg on Viljandi linna puhtaks pühkinud ja jälle rahvaga täitnud
13. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi muuseumi teadusdirektori Ain Vislapuu sõnul astus Viljandi jõuliselt ajalooareenile muistse vabadusvõitluse päevil, mil Sakala muinasmaakonnast sai üks kandvamaid piirkondi saksa ristirüütlite ja nende liitlaste vastases võitluses.
«Asustatud oli see piirkond loomulikult juba varem, kuid selleaegset elanike arvu ei ole võimalik teada,» rääkis Vislapuu.
Läti Henriku kroonikas on Viljandit kirjeldatud kui tugevat, kahekordse palkkindlustusega linnust, mille alistamine oli üsna vaevanõudev, kuid see, kui suur võis tollel hetkel olla siinne elanikkond, jääb teadmata.
Soodne asend
Esimesed usaldatavad arvud pärinevad 1240. aastast, mil Tallinna diötseesi maahindluse käigus pandi Viljandi komtuurkonna elanike arvuks kirja 5500. Ajaloolase Henn Moora väitel peeti Viljandi komtuurkonda Liivi orduriigis kõige tulutoovamaks ja arenenumaks. Sellel territooriumil asusid Viljandi, Tarvastu, Põltsamaa ja Kursi orduloss.
Vislapuu rääkis, et uue võimu kindlustumise ajal XIII sajandil hakkas Viljandi linnuse põhjapoolsele küljele kujunema käsitööliste ja kaupmeeste asula, mille õigusi ja kodanikkonda on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1283. aastal.
«Linna kiiret arengut soodustasid ordu kindel kaitse ning soodne majandusgeograafiline asend kaubateede suhtes,» märkis ajaloolane. «Viljandit läbisid kaubatee Eesti põhjarannikult Läti aladele üldsuunaga Riiale ning Pärnust Tartu poole viiv talvetee. See oli ka Viljandi Hansa Liitu võtmise eeldus.»
Hansadokumentides on Viljandit esimest korda mainitud 1346. aastal — see oli ühes Lübecki linnalt Tallinna raele saadetud kirjas, mis hoiatab Venemaalt pärit võltsitud kaupade eest.
Räsiti tublisti
Paar-kolm sajandit hiljem oli Henn Moora andmetel Viljandi elanike arv kasvanud juba 1500 inimese kanti. Linnas elasid peamiselt sakslastest kaupmehed ja käsitöölised. Eestlasi linnakodaniku seisusse ei võetud ning nende hooleks jäid kõige mustemad ja räpasemad ametid.
Pärast Liivi ordu täielikku purustamist 1560. aastal läks Viljandi koos lähema ümbrusega Vene riigi koosseisu. Linnamüürid ja asustus taastati kiiresti ning peagi ulatus elanike arv tuhande inimeseni. Sel ajal elas linnas palju venelasi.
1607. aastal ründasid rootslased Viljandit, põletasid linna maha ning järgmisel aastal piirasid lossi. Kroonikute andmeil oli Viljandis tol ajal vaid sadakond elanikku.
Kolm aastat hiljem pani jesuiidist kroonikakirjutaja Dionysius Fabricius Viljandi kohta kirja järgmised read: «Nii naeruväärselt, kui see ka kõlab, pidavat ometi olema tõsi, mida olen kuulnud usaldusväärsetelt inimestelt, et Viljandi lossi rüüstatud varemete vahel pidavat kurat ise vahti ja kirevat seejuures kuke moodi. Seal ei ole palju imestada, sest kuna kõik on nii purustatud, et ei linnuses ega linnas saa inimene asuda, siis on saatan siin leidnud kohase asupaiga.»
1624. aastast pärit Rootsi revisjoni andmeil oli Viljandi kihelkonna üheksas mõisas kokku vaid 11 asustatud talu. Sõjad ja ikaldus olid teinud oma töö.
«Viljandi ei pääsenud millestki,» nentis Vislapuu. «Et siin oli tugev linnus, räsisid suured sõjad seda tugevasti ning terve linna ümbrus sai kõvasti pihta. Pärast Poola-Rootsi sõdu oli Viljandi üsna tühi ning linn oli usutavasti elamiskõlbmatu. Tsiviilelanikkonda oli vähe.»
1682. aastal loeti Viljandis 43 maja 55 perekonnaga ning elanike arv kõikus 250 ja 350 vahel.
«Rahuajal hakkas Viljandil taas paremini minema,» jätkas Vislapuu. «Rootsi ajal ei saanud ta aga linnaõigusi, oli lossi võimu all ning sisuliselt võrdsustatud külaga. Linna moodi hakkas Viljandi olema alles XVII sajandi lõpu poole.»
Uued tuuled hakkasid puhuma XVIII sajandi teisel poolel. 1783. aastal sai Viljandist kreisilinn. XIX sajandi algusesse astus ta täieõigusliku Baltikumi provintsilinnana, mis hakkas kiiresti madalseisust välja tulema. Üks iseloomulikumaid dünaamilisi näitajaid on linnaelanike arvu kasv. Perioodil 1782—1836 suurenes see 603-lt 1405-le, saavutades keskaegse taseme.