MÕNI PÄEV tagasi juhtusin linnas kokku kahe ammuse tuttavaga. Me polnud tõesti kaua näinud. Mõlemad on üle 50 aasta vanad vitaalsed pereemad, kel on lapsed suureks kasvatatud. Üks neist on juba vanaema.
Pension eile, täna ja homme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümne minuti jooksul kallasid nad mind üle infoga oma viimaste aastate elust ja tegemistest. Eestlastele ebatüüpiliselt positiivse jutu sisse kõlas ühe naise, kolme lapse ema igatsus näha sagedamini oma suurt last, kes elab Austraalias.
«Kas te vähemalt Skype’is saate rääkida?» küsisin. Naine nentis, et kõikides maailma nurkades polegi võimalik tuhandete kilomeetrite tagant iga kell soodsalt suhelda.
Tasakaalustamaks maailma tehnoloogilisi vajakajäämisi kohalike probleemidega, läks jutt pensionile. Pika kirgliku diskussiooni saab kokku võtta lühidalt: kui meie ükskord pensionile jääme, võiksid pensionid küll suuremad olla, sest sotsiaalmaksu maksame ju kogu aeg. Vaat nii!
MINU VESTLUSKAASLASED kuuluvad generatsiooni ja aega, mida iseloomustavad inimeste pikem eluiga, väiksemaarvulised pealekasvavad põlvkonnad, üha kõrgemad ootused sotsiaalsüsteemi suhtes ja samas aina kahanev maksumaksjate arv, mis tähendab, et järjest vähemaks jääb neid, kes pensionisüsteemi ülal peavad.
On selline ütlus: kui mehed räägivad tulevikust, siis jumalad naeravad. Seepärast räägin kõigepealt lähemast ajast ehk järgmisest aastast.
«Majanduslangus» ja «finantskriis» on sõnad, mida enamik meist meelsamini tagantjärele abrakadabraks peaks. On siiski mõneti kergendav teada, et oleme osanud langusest ja kriisist tulenenud olukordadega toime tulla.
Kulude kokkuhoiu ja kärpimise järel saab jälle kõnelda pensionitõusust. Põhjuseks paranenud tööhõive ja sotsiaalmaksu parem laekumine. Niisiis tõusevad tuleval aastal pensionid viie protsendi võrra. Keskmise vanaduspensioni ehk umbes 320 euro puhul lisandub aastas kontole 200 eurot.
Pensionid saavad tõusta üksnes siis, kui tõusevad palgad. Sellist arengut prognoositakse praegu tunduvalt suurema kindlusega kui veel aasta tagasi, kuigi üldine majandusruum ei anna põhjust suurejoonelisi plaane teha.
ON TÕSIASI, et väga paljud pensioniealised inimesed töötavad. Olgu põhjuseks majanduslik vajadus, pensioniealise mehe või naise vajalikkus tööturul või tahe ja võimalus ühiskonnas endistviisi aktiivne olla — kohane on meenutada, kuidas see mõjutab pensioni maksuvabastust.
Igal inimesel on õigus üldisele maksuvabale tulule suuruses 1728 eurot aastas ehk 144 eurot kuus. Samuti on pensionäridel pensioni osas õigus täiendavale maksuvabale tulule 2304 eurot aastas ehk 192 eurot kuus. Kokku on pensionäridel õigus saada tulumaksuvaba tulu 4032 eurot aastas ehk 336 eurot kuus.
Järelikult on neil pensionäridel, kes ei tööta, ühes kuus pension maksuvaba 336 euro ulatuses. Töötavatel pensionäridel on pension tulumaksuvaba 192 euro ulatuses, juhul kui ta kasutab palgasaamisel ära selle 144 eurot.
Keskmiseks vanaduspensioniks tuleb 2013. aastal pisut üle 332 euro. Ka 2014. aastal tõuseb pension vähemalt viis protsenti. Pensione Eestis ei vähendata, isegi siis, kui pensioniindeks on alla ühe.
TULLES TAGASI alguse juurde: kümne aastaga on pensionid Eestis kasvanud kolm korda. Kümmekonna aasta pärast, kui minu tuttavad naised pensionile jäävad, ei pruugi sama muster korduda. Oleme osa vananevast ja väikese sündimusega Euroopast. Aga ka Aasias, näiteks Jaapanis ja Lõuna-Koreas, kasvab vanemate kui 60-aastaste inimeste osa enne sajandi keskpaika üle 40 protsendi.
Et neid protsesse paremini mõista, olgu võrdluseks toodud 1950. aasta. Siis oli üle 60-aastaste arv kaheksa protsenti. Kahjuks oli selles süüdi ka sõda. Kas meid lohutaks teadmine, et veel mõni aasta tagasi sai maailmas vanaduspensioni vaid üks inimene kümnest? Vaevalt!
Igal juhul on järgnevate aastakümnete jooksul enamikus arenenud riikides üks suuremaid sotsiaal- ja majandusprobleeme, kuidas tagada pensionisüsteemide jätkusuutlikkus. Lihtsamalt öeldes see, kuidas jaksavad meie lapsed ja lapselapsed oma sotsiaalmaksudega eelmisele põlvkonnale rahuldavat pensioni maksta.
Igatahes on see Euroopa avalikule sektorile üks kõvemaid pähkleid kõigi järgnevate aastakümnete jooksul.