Villem Valme: töö kahjumi nimel jätkub

«Kroonikat» ei loe ja ennast ei näita. Villem Valme eelistab nii sotsiaalvõrgustikes kui meedias ahvimaski taha varjuda. «Nii on kõigil lõbusam,» põhjendab ta ise. Foto: Renee Altrov

Villem Valme on Viljandist pärit mees, kel on asjadest oma ettekujutus. Kõikide muude tegemiste kõrval veab ta ka ainulaadset kahjumile orienteeritud plaadifirmat Õunaviks, mis annab põhimõtteliselt välja ainult ühe albumi aastas. Mõni neist albumeist võib aga osutuda ootamatult edukaks. Alljärgnevalt räägibki Villem Valme sellest, kuidas õhulossid vahel materialiseeruvad.

Päris alguse sai Õunaviks aastal 1998 Tallinnas Wiiralti kohvikus. Seal kogunesid kolmapäeva õhtuti kell kuus mõned Viljandist pärit tüübid, kes olid Tallinna õppima läinud. Suur linn, eks me tundnud end seal veidi ebamugavalt ja oli vaja kokku hoida.

Tekkis selline Viljandi meeste klubi, kus käis Tartu mehi ka. Aga kaua sa ikka niisama kohvi taga tühja juttu ajad. Osa klubilistest nokitses muusikat teha ja ühel hetkel tekkis kamraad Hannes Praksil idee luua plaadifirma. Nimigi sai ainest kogunemiskohast— Kohvirecords.

Esialgne plaan oli hakata plaate välja andma, kuid ajapikku kasvasid sellest välja ajaleht «Teadlane», raadiojaam Kohviradio, mis tänaseni kuulajaid rõõmustab, ning seoses Hannese haridustaustaga ka sisekujundusstuudio ja avalike interjööride helidisainiteenus. Hiljem sai isegi oma näitering asutatud.

Nii et Wiiraltis kooskäimisest kujunes lõpuks päris laia ampluaaga ettevõtmine.

Ühel suvepäeval avastasime, et Tallinna linnaruum on täis välireklaampindasid, kus puudub igasugune sõnum, on lihtsalt suur naisterahva portree. Hakkas tunduma, et tühimik vajab täitmist.

Arutasime, et käes on ehk see hetk, kui saaksime Kohvirecordsile veidi laiemat kõlapinda tekitada, ja niisugune võimalus tuleks ära kasutada. Sama päeva õhtuks olime valmis trükkinud Kohvirecordsi logo ja veebiaadressiga plakatid ning öösel alustasime autodega ringisõitmist, et punakollastes toonides naiseportreed oma sõnumiga täiendada.

Kokku kaaperdasime ühe ööga ligi seitsekümmend reklaampinda. Pealinn oli Kohvirecordsi reklaame täis! Tundus, et midagi on nüüd ära tehtud, kuigi ega meil mingit laiadele massidele mõeldud toodet pakkuda olnud.

Tegu tehtud, sugenes samal hommikul hinge kõhklus, et äkki tekivad nüüd mingid probleemid ja võib-olla läksime ka mõne seadusega pahuksisse — kogu aktsioon oli kestnud alla ööpäeva ja suures tegemise õhinas ei olnud me selle pealegi tulnud.

Ei möödunud mõnda tundigi, kui reklaampindade omanik jälje üles võttis. Kohvirecordsit ennast siis veel õnneks juriidiliselt olemas polnud, kuid niidid viisid reklaamiagentuurini Tank, kus mina ja kolmas Kohvi eestvedaja Jaanus Tamme töötasime. Nimelt oli Tank tegelik plakatite tellija ja rahastaja.

Ähvardati 300 000 krooni suuruse trahvi või vangipanekuga. Kuid läbirääkimistel omanikfirma mõistis, et Tanki reklaampindade ülekleepimise eest liistule tõmmata ei saa ja tegelikke kleepijaid eraisikuna on mõttetu kohtusse kaevata — raha meil ju polnud. Asi vaibus ja pindade omanik kleepis reklaamid omakorda üle. Aga keskmisest ärevam hommik oli küll.

Äärealade tõmme

Adrenaliin oli üleval ning tekkis küsimus, kuhu edasi. Hannesega asju arutades jõudsime välja visioonini, et ehk peaks tegema oma lennujaama. Jaam jäi tookord sündimata, aga ega elu sellest seisma jää. Kõik on ju pealehakkamise asi: kui on idee, tuleb otsast alustada ja küll kuhugi välja jõuab.

Ehkki Kohvirecords andis välja suhteliselt alternatiivset muusikat, tõmbas mind veelgi kaugematele äärealadele. Mina tahtsin tegelda artistidega, kes nii kui esinema hakkavad, tõmbavad põranda tühjaks. Mul oli 7500 krooni, mille olin sisekujundusprojektidega teeninud, ja jõudsin mõttega sinna, et miks mitte teha üks plaadifirma veel. Mõeldud, tehtud. Keegi küsis, et mis siis nimeks saab. Pakkusin kohe Õunaviks, mis oli Ramo Tederiga MSN-vestluses tekkinud sõnapaar. Õunaviksi teeneline disainer Toomas Pääsuke tegi logo ka ja oligi plaadifirma valmis.

Tegelikult oli uue plaadifirma järele otsene vajadus. Mu hea sõber Lauri Sommer ehk Kago ei mahtunud oma muusikalise profiiliga Kohvirecordsi alla, aga tunda oli, et muusikat sealt tulema hakkab. Olin kindel, et Kagol on potentsiaali, ja sain aru, et kui keegi teda ei toeta, siis sinna Kauge tänava toaseinte vahele need lood jäävadki.

Niisiis oli olemas muusik, minul raha plaadi väljaandmiseks ja Lauril kompuutri ostmiseks ning kadunud sõbral Mihkel Ehalal auto, et see kompuuter poest koju tuua. Sõitsime aga arvutipoodi, ostsime kompuutri ja Kago sai esimest plaati salvestama asuda. See nägi ilmavalgust 2003. aastal. Nii need plaadid ilmuma hakkasid ja küllap ilmuvad veel aastaid edasi.

Agulikassi rekord

Kuhu Õunaviks siis jõudnud on? Oleme jõudnud rekordiliselt vähe müünud plaadini: Agulikassi kogumikku on müüdud ainult 27 eksemplari.

Agulikass elab Tartus, on üsna omapärane kuju ning mul õnnestus temaga vaid üks kord kohtuda, et plaadi väljaandmise asjus kokku leppida. Pärast pole ta enam mulle ega kellelegi teisele näole andnud. Ta keeldus ka vastu võtmast rohkem kui ühe plaadi. Pakkusin küll, et saadan või viiskümmend tükki, et tal on ehk tuttavaid, kellele kinkida. Aga ta keeldus kategooriliselt. Isegi tema õele ei tohtinud plaati saata. Ma salaja ikka saatsin.

Sai tehtud tavapärane tiraaž 500 plaati. Ühe saatsin talle, 27 on müüdud ja ülejäänud on alles. Nendega peaks kunagi midagi ette võtma.

Mari Kalkuniga läks aga asi käest ära. Meie koostöö sai alguse Õunaviksi kogumikuga «Toatuur» aastal 2006. Pärast seda on Õunaviksi alt ilmunud kaks Mari autoriplaati, mida on nüüdseks müüdud üle 3000. Ma ei teagi peast, palju neid lisatiraaže juba on tehtud.

Pärast teist plaati soovitasin Marile, et tehku ta järgmine mõne soliidsema label’i all — Õunaviks on ikkagi selline imelik firma, mis avaldab ebapopulaarseid plaate. Aga tänu temale on saanud jälle mingeid veidraid asju välja anda.

Vaatame, kuidas läheb. Sügisel saime pärimusmuusika keskuselt Etnokulbi ka — «pärimusmuusika piiride avardamise eest» oli vist põhjenduseks. Korraks tundus naljaga pooleks, et mis siin enam, elutöö on tehtud. Aga ega see rong vist seisma jää.

Juriidiliselt ei ole Õunaviksi muide seniajani olemas. Õnneks on kuidagi saanud niimoodi nihverdada. Jube mõnus on: mingit raamatupidamist ei ole, raha tuleb, raha läheb, kõik toimib ilma suurema bürokraatiata. Autorikaitseühingule ma muidugi maksan ja artistidega jagan kasumit. Võiks firma ka teha, aga kuni saab ilma hakkama, ei näe ma erilist vajadust.

Kokkuvõttes ongi nii, et püüdlustele vaatamata on kahjumlikkusele orienteeritud ettevõte kasumis. Töö kahjumi nimel jätkub. Silmapiiril on paar artisti, kes vahest aitavad kahjumi nimel tööd jätkata.

Plaaditegemise maailm

Kui ma hakkaksin Õunaviksi niimoodi tegema, et sellega saaks raha teenida, siis kardan, et asi läheks kiiresti ebahuvitavaks ja pikemas perspektiivis käiks alla. Küllap peaksin siit ja sealt nurki maha saagima ning tegema vales kohas valesid kompromisse, et asi oleks edukam.

Olen leidnud enda jaoks sellise kompromissi, et on ausalt kommertssfäär, kus ma tegelengi rahateenimisega, ning tänu sellele on rahast sõltumatult käigus ka asjad, mis lubavad tegelda enda seest tulevate vajadustega.

Ma annan aastas teadlikult ainult ühe plaadi välja. Rohkem lihtsalt ei jõua, muidu kannataks plaaditegu või ei saaks ma enam oma põhitööga hakkama. Plaat ilmub tavaliselt sügise algul ja sellele eelneval perioodil ma nagunii ei suuda eriti reklaamitööle keskenduda — olen nii selles plaaditegemise maailmas sees. Mul on loomulikult vedanud tööandjaga, kes on olnud väga mõistlik ja paindlik.

Muidugi on inimesi, kes saavad hakkama puhtalt loomingulise tegevuse ja vaimujõuga ning elavad ka sellest ära, ehkki kasinamalt. Ma imetlen neid väga.

Võiks ju proovida teha seda muusikaäri ka hoopis teisel tasemel, kolida plaadifirma näiteks Jaapanisse, kus on sada korda suurem turg. Kuid mulle meeldib Eestis, ma olen selles maas ja eesti keeles väga kinni.

Kokkuvõttes soovitan kõigile rohkem mania grandiosa’t, ka iseendale. Ajada oma plaanid või unistused ebareaalselt hulluks. Suure tõenäosusega need teoks ei saa, küll aga võib selle tuules midagi muud valmida.

Artikkel põhineb Villem Valme ettekandel «Õhulosside materialiseerimine» Viljandi pärimusmuusika aidas eesti kultuuri mõtet tutvustavas ja arendavas sarjas «Omakultuuriakadeemia».