Harry Kare usub, et pimedad massöörid on nägijatest paremad

Massaažilaual saavad Harry Kare raudsete käte haardes leevendust lihaspinged ja muud tervisehädad.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Pimeda massööri Harry Kare (39) Viljandi tervisekeskuses asuvasse salongi sisenenud, kohtan vaevaliselt kepiga liikuvat, ent särasilmset taati. 81-aastane poolakast viljandlane Josef Poplaveski ütleb vene aktsendiga eesti keeles, et käis selja- ja õlavalule leevendust otsimas.

«Väga hea oli, paremat ei oska ette kujutadagi. Olin hiljuti Värska sanatooriumis, seal tegid naised ka head massaaži, aga siin oli veel parem,» kiidab ta.

Juba mõne korra Harry Kare käe all käinud, lubab mees vähemalt viis korda veel tulla.

Raudsed käed ja visadus viivad sihile

Harry Kare tervitab mind tugeva käepigistusega. Alustuseks pärin, kas vastab tõele kuuldus, et pimedad massöörid on paremad kui nägijad.

«Usun küll,» lausub ta otsekoheselt ning lisab: «Loomulikult on ka päris asjalikke nägijaid massööre.»

Et kliente parajasti ei ole, ronin lehepildi tegemise tarvis ise massaažilauale. Raudsete käte haardes on veidi valus, aga kui kümme minutit hiljem jalgele maandun, märkan üllatusega, et pea on selgem ja enesetunne üldse tunduvalt parem.

Lõplikult pimedaks jäi Võhma poiss Harry Kare 11-aastaselt. 15-aastaselt läks ta tööle Tartusse pimedate ettevõttesse Epitar ja käis samal ajal kaugõppekeskkoolis.

«Paraku mulle harjade tegemine ei istunud. Nõutava 25—30 harja asemel sain päevas valmis kõigest 10. Edasi läksin ettevõtte metallitsehhi linttraktorite ja KamAz-autode filtrite valmistajaks. Töökojas valitsev müra oli aga tundlikele kõrvadele valus ja mõistsin, et seegi töö pole minu jaoks,» meenutab Harry Kare.

1990. aastate algul soovitas ema pojal massööriks õppida. Et Võhma lihakombinaadi pankroti tõttu polnud perel võimalik teda toetada, võttis ta ameti omandamiseks 3000 krooni laenu.

Pool aastat õppis Harry Kare koos sõbraga Tallinnas juuksurite koolis ning neist said Eesti esimesed pimedad massöörid.

Haridusteemal rääkides ütleb Harry Kare, et ei poolda tasuta kõrgharidust ja kutsehariduski võiks olla osaliselt tasuline. «Vastasel juhul ei oska inimene omandatavat haridust vääriliselt hinnata.»

Seega taunib ta ka tööhõiveameti kaudu pakutavaid tasuta massöörikoolitusi inimestele, kel pole annet ja hinges sügavat soovi selles vallas töötada.

Harry Kare ise on füüsilisest isikust ettevõtjana massöörileiba teeninud 1990. aastate keskpaigast. Esialgu oli ta ametis Türil ja alates 1996. aastast on tema kabinet Viljandi tervisekeskuses.

Teeb kaheksat sorti massaaži

«Mulle meeldib end kogu aeg oma valdkonnas täiendada. Naudin vaheldust, pakun klientidele kaheksat massaažiliiki. Eriti köidavad mind idamaised tehnikad,» kõneleb Harry Kare.

Ta tõdeb, et pimedal massööril on silmadeks käed ning iga inimese keha räägib tema eluviisist, iseloomust ja haigustest.

Meister tunnistab, et vahel ei sobi kliendi energia tema omaga. Seepärast soovitab ta inimestel käia algul paari-kolme massööri juures, et endale parim leida. Eemale tuleks aga hoida massööridest, kel on endal suuremat sorti tervisehädasid ja kes pole vaimselt tasakaalus.

Kuna kiire elutempo tekitab stressi, mis põhjustab omakorda füüsilisi haigusi, peab Harry Kare oluliseks, et inimesel oleks peale rahuldust pakkuva töö ka loominguline huviala.

«Veel kuus aastat tagasi arvasin, et elevant on mulle kõrva peale astunud. Ühel Soome-reisil, kus puutusin kokku akordioniõpetajaga, selgus aga, et päris nii see ei ole. Sellest innustust saanud, õppisin veidi akordionit mängima ning kolm aastat tagasi sattusin suupilli juurde,» jutustab ta.

Edasi jõudis Harry Kare Kanepis elava pimeda lõõtsamehe Avo Paabi kaudu lõõtsamänguni ning on sellestki järjest enam vaimustunud.

«Eriti hea meel on, et Untsakate esilõõtsamees Margus Põldsepp võttis mind oma õpilaseks,» rõõmustab ta ning nendib: «Õhtul pärast tööd lõõgastun väga hästi just pilli käes hoides. See on puhkus vaimule.»

Üsna tihti astub Harry Kare kas üksi või koos Margus Põldsepa ja Avo Paabiga üles mitmesugustel koosviibimistel.

«Nädal tagasi pidin puuetega inimeste üritusel esinema veerand tundi, aga et süntesaatorimängija lumetormis suvekummidega sõita ei saanud, tuli mul täita kahetunnine programm. Oli raske, aga vahva katsumus,» muheleb ta.

Harry Kare tähelepanekut mööda on lõõtsamäng Lõuna-Eestis väga popiks muutunud ja seetõttu on raske leida taskukohase hinnaga kasutatud pilli. Tema praegune, 1930. aastast pärit lõõts on küll armas, aga sellel napib duure. «Et teistega koos paremini kokku mängida saaks, loodan leida Teppo tüüpi neljarealist pilli.»

Seljahäda tõttu jõudis mõni aasta tagasi Harry Kare jutule ka Tõnis Visnap. Nüüdseks on neist saanud head sõbrad, keda seob muu hulgas pillimäng: sellest sügisest kohtuvad nad kaks korda kuus pärimusmuusika aidas Viljandimaa lõõtsameeste klubis.

«Harry on äärmiselt sõbralik ja tore, hoolitseb alati ka teiste eest ning toimetab kõva organisaatorina märksa agaramalt kui nägijad inimesed. Hiljuti korraldas ta Viljandis näiteks pimedate peotantsukursused,» kõneleb Visnap.

Tervisehädad saavad meistri käe all leevendust

Harry Kare nendib, et hädalisi käib tema juures päris palju.

«Need, kellel on lihased mingi haiguse või ülekoormuse tõttu valusad ja pinges, võivad minu juurest abi leida viie kuni seitsme seansiga,» räägib ta. «Ent mõistagi ei jookse massaaž kellelgi mööda külge maha. Ideaalne oleks, kui istuvat tööd tegevad inimesed jõuaksid massööri juurde kord nädalas.»

Ise käib Harry Kare kaks korda kuus Männimäel nägemispuudega vene noormehe juures tai massaažis.

Kodus ootavad Harry Karet naine ja 11-aastane poeg. «Tegelikult saangi vaid tänu nendele toimetada,» tunnistab ta.

Naise abiga liigub mees kodust tööle ja tagasi. Kui seda võimalust ei ole, võtab ta takso. Juhtkoera praegune kiire elutempo pidada ei luba.

Koos naisega saavad tehtud majapidamistööd. Üheskoos harrastavad nad ka sporti. Aasta tagasi näiteks tegid nad kaks korda nädalas ümber Viljandi järve kepikõnniringi.

Eestis töötab 86 nägemispuudega massööri, neist paarkümmend Tallinnas. Harry Kare on üks tuntumaid. 1998. aastal pälvis ta Eestis aasta massööri tiitli.

«Pimedatel on vähe võimalusi loomingulist tööd teha. Näiteks jaapani kultuuris, kus eeldatakse, et igal inimesel on oma funktsioon, ongi massaaž jäetud pimedatele,» lausub Harry Kare.

SOOVITUSED

Tervise hoidmiseks on Harry Karel jagada hulk näpunäiteid.

• Talvel võiks kasutada villaseid sokke, mis niiskuse endasse tõmbavad. Siis on vähem selja- ja jalavalusid.

• Talvel ei tasu juua külma vett ega süüa külma toitu. Siis säilib soojus kehas paremini ja külmetushaigustesse jäädakse vähem.

• Hommikuti võiks sõrmeotsi masseerida ja nii sõrme- kui varbaküünte sisenurgad kas sõrmede või pastakaotsaga läbi vajutada. See avab energiakanalid ning toetab organite tegevust.

• Tugevasti trükivärvi järele lõhnavad ajalehed ja raamatud võivad tekitada allergiat ja astmat. Pealegi ei meeldi kopsudele trükilõhn ning seda ninna tõmmates muutub hingamine pealiskaudseks. Seetõttu ei maksa uusi väljaandeid hoida magamistoas voodi ligidal.

Allikas: Harry Kare

Tagasi üles