Ülemarst loodab inimeste mõtteviisi muutumisele

Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst Andrus Tikerpe peab oluliseks arstiabi säilitamist praeguses mahus. Foto: Elmo Riig / Sakala

1. novembrist töötab Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülem­arstina pärnulane Andrus Tikerpe.

Andrus Tikerpe, kui jutuks on Viljandi haigla tulevik, siis nimetatakse püsimajäämise põhjuste seas ka psühhiaatriakliinikut, mida ei ole ühelgi teisel maakonnahaiglal.

Tõepoolest, Jämejala on juba üle saja aasta olnud üks Eesti psühhiaatriakeskusi, 2002. aastani eraldi haiglana, edasi maakonnahaigla koosseisus. Ühinemine oli üsna loogiline Eestis valitsevat rahanappust arvestades.

Muutunud on palju, eelkõige seoses efektiivsete ravimite kasutuselevõtuga. Tänu sellele on  ambulatoorse ravi osa märgatavalt tõusnud.

Kas noori arste on tööle tulemas?

Praegu on psühhiaatrikliiniku arstide keskmine vanus tõepoolest üsna kõrge, aga lootust on, et lähema poole või kolmveerandi aasta jooksul tuleb uusi inimesi tööle.

Millised on ülemarsti silmis psühhiaatriakliiniku praegused plussid ja miinused?

Plussina nimetan pikemalt mõtlemata personali.

Miinus... Sõnastaksin vastuse nii, et tahan neile inimestele, kes meil töötavad, tagada õiglase koormuse, mille eest makstakse õiglast tasu. Ühtlasi peab meil pakutava ravi kvaliteet olema selline, et patsiendid rahule jäävad.

See on üldistus. Kui hakkame rääkima üksikasjadest, jätkub juttu tööpäeva lõpuni.

Räägime ka käsunduslepingutest.

Jään vastuse võlgu, sest see ei kuulu minu kompetentsi. Peate juhatuselt pärima.

Kas teile ei ole õed kurtnud, et nad ei taha käsunduslepinguga töötada?

Selle kuu jooksul ei ole keegi minu poole pöördunud.

Hiljuti avati Jämejala narkorehabilitatsiooni osakond. Seda on kavas laiendada. Kas viljandlased peaksid oma turvalisuse pärast pisut kartma?

Selles osakonnas on inimesed vabatahtlikult ravilepingu alusel. Kui kaua igaühe ravi kestab, sõltub paranemise käigust, otsuse teeb personal koos patsiendiga.

Muidugi võib tulla ka tagasilööke, aga ma arvan, et nii nagu mujal linnades, on ka Viljandis inimesi, kes ei taha narkootikumide kasutamisest loobuda ega pöördugi raviasutusse.

Ravile pöördunud inimeste motivatsioon mõnuainetest loobuda on tunduvalt suurem, nad kujutavad endast väga väikest ohtu ega tule kedagi tänavale röövima. Seda näitab kogu maailma kogemus. Seda nägin ka Soomes töötades.

Sõltuvuse ravi on tasuline. Kas alaealistel samuti?

Alaealistel ei ole sõltuvus tavaliselt esmane, põhilised on kas perekondlikud probleemid, ärevushäired või depressioon, millega kaasneb sõltuvus. Võib tulla ja abi saada.

Kas kavatsete juurutada kliinikus ka midagi päris uut?

Arvan, et esmatähtis on anda heal tasemel ravi, mida praegu pakume, sest see katab enamiku patsientide vajadustest: akuutpsühhiaatria osakonnas ravime psühhootilisi häireid, üldpsühhiaatrias depressioone, pika ravi osakonnas ebastabiilseid remissioone — seal on patsiendid, kelle ravivaste on kehv. Meil on ka sõltuvushaigete rehabilitatsiooni, tuberkuloosi- ja lasteosakond.

Teie esialgne tööleping kestab kolm aastat. Mida tahate selle ajaga saavutada?

Esmajoones püüan säilitada samas mahus kõik teenused, mida pakume. Praegust suhteliselt ebakindlat seisu arvestades on see oluline.

Loodan, et personali lisandub värsket verd ning ka vanad olijad leiavad motivatsiooni ja tahtmist jätkata.

Väga tahan, et suhtumises Jämejalasse väheneks nõukogude ajast pärit stigmatiseeritus, märgistamine ning inimesed julgeksid valehäbita psühhiaatri vastuvõtule pöörduda. Eestis on hullumaja-mentaliteet veel tugev, kuigi hakkab vaikselt muutuma, eriti nooremate inimeste hulgas.

Kas võtate ka ise patsiente vastu? Kas teil on mingi kitsam eriala?

Praegu ma vastu ei võta, uuest aastast ehk. Töötasin siin ka aastatel 2009—2011, siis olin osalise koormusega arst laste psühhiaatriaosakonnas ja vanemarst akuutpsühhiaatria osakonnas, nii et tegelesin kahe suhteliselt erineva valdkonnaga: psühhootiliste patsientide ja lastega.