Lahkun, et asjad saaksid korda aetud

Kristen Michal Foto: Elmo Riig / Sakala

(Kirjutis on justiitsministri eilne avaldus oma tagasiastumise kohta.)

HEAD MÕTTEKAASLASED ja sõbrad! Otsustasin Eesti vabariigi justiitsministri ametist tagasi astuda. Ma lahkun, et kaitsta Reformierakonda ja vabariigi valitsuse töövõimet.

See on minu isiklik otsus. Tegin selle oma hinges juba mõnda aega tagasi. Olen seda peaministriga arutanud ja selle temaga kooskõlastanud. Peaminister toetas mu otsust.

Loomulikult olen ma nukker, et poliitiline olukord on selliseks kujunenud. Mul on kahju, sest palju algatatud asju on pooleli.

Otsust ametist tagasi astuda ei tee ükski valitud isik hetkeemotsioonist lähtudes. Olen selle põhjalikult läbi mõelnud ja selgitan, miks see sündis.

LAHKUN, SEST pean keeruliseks töötada olukorras, kus näen oluliste muudatuste vajadust õiguskaitse valdkonnas, kuid nende tegemine on minu isiku vastaste rünnakute tõttu sihilikult takistatud.

Palju samme inimeste põhiõiguste paremaks kaitsmiseks oleme juba astunud. Oleme viinud seadusandlusesse muudatused, mis nõuavad inimeste teavitamist nende eraelu riivamisest.

Oleme sätestanud loetelu, keda üldse ja millisel juhul võib vabas Eestis jälitada. Niisamuti põhimõtte, et igaühel, kes tunnistusi annab, on õigus kaitsja abile. Suurendasime märgatavalt õigusabi vajavate inimeste rahastamisvõimalusi. 2015. aastast rakendub jälitustoimingute infosüsteem, mis annab ülevaate varjatud jälitustegevusest.

Kogu see töö peab jätkuma, inimeste õiguste kaitse on justiitsvaldkonnas tähtsaim.

Ma ei saa olla ministrina rahul sellega, et rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon GRECO andis oma visiidil Eestisse prokuratuurile esialgu murettekitavaid hinnanguid. Üks olulisem neist puudutab järelevalvet prokuratuuri üle. GRECO näeb probleemina ka huvide konflikti ja korruptsiooniriski prokuratuuris.

Mulle teeb muret, et prokurörid ei arutagi eetikakoodeksi piiridel käimist, mis keelab ühte konkreetset juhtumit kasutada enesereklaamiks. Mida muud kui enesereklaam on pikad persooniintervjuud ühe kriminaalasja alguses? Kas see on erapooletu infojagamine või publiku häälestamine? Probleeme prokuratuuri eetikakoodeksi järgimisega laiemalt näeb ka GRECO.

Samuti tekitab kõhedust, kui inimesi kutsutakse üles andma kriminaalasjas tunnistusi, lubades neile karistamatust, kui nende tunnistus on sobiv. Kas me võime Eestis olla kindlad, et ka meie suhtes seda ühel päeval ei rakendata?

Tsiteerin advokatuuri esimehe Toomas Vaheri 30. mai «Postimehes» ilmunud kirjutist.

«Kõhedust ei tekita mitte niivõrd see, keda praegusel juhul kavatsetakse kahtlustatavaks tunnistada ja keda mitte, kuivõrd asjaolu, et kriminaalseaduse kohaldamine ja kriminaalmenetluse toimetamine on muutunud liiga suures osas politsei ja prokuratuuri suvaks ning et niisugune isikupõhine selektsioon on üldse politsei või prokuratuuri kätes. /…/

Kriminaalmenetlus, eriti niivõrd tundlikul teemal, ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane. Seega tuleks menetleda kõikide võimalike rikkujate tegusid, hoiduda seaduse valikulisest kohaldamisest ja ka vastuolulistest sõnumitest avalikkusele.

Käesoleval kaasusel on otsene mõju poliitikale, sest prokuratuuri võimalik selektsioon võib mõjutada demokraatia toimimist valimistel.»

EETILISELT KAHELDAV ja seaduserikkumise piiril on anda ühele tunnistajale kaasa tema tunnistus, et suunata või mõjutada teisi tunnistajaid andma seejärel soovitud tunnistusi. See aga on Eesti vabariigis juhtunud fakt.

Muutmist ja lisaressursse vajab ka eeluurimissüsteem, mille kohta saime kõik hiljuti murettekitava uudise, et Eesti lipu rüvetajad võivad jääda karistuseta, sest eeluurimine on venitatud üle igasuguste mõistlike tähtaegade ja järelevalve ei toiminud. See kõik ei ole vastuvõetav.

Algatasin nende probleemide lahendamiseks juba mõni aeg tagasi protsessi, kuhu on kaasatud nii prokuratuur, advokatuur, siseministeerium kui parlamendierakonnad. Selle protsessi ülesanne on 2013. aasta suveks välja pakkuda seadusemuudatused, et iga Eesti inimese põhiõigused oleksid kaitstud.

Tunnustan selles protsessis peaprokuröri, kes on asja põhjalikult käsile võtnud ja peab tähtsaks inimeste põhiõiguste paremat kaitset ning kiiremat kriminaalmenetlust.

KONKREETNE ANNETUSTE uurimine, milles käigus andis ütlusi üle 60 inimese ja tungiti üle 80 inimese pangasaladustesse, lõpetati selgel põhjusel.

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp kirjutab 23. novembri «Postimehes»: «Praegusel juhul lõpetas prokuratuur riikliku süüdistuse esindajana kuriteokahtluste menetlemise ja deklareeris selgelt, et süüdistuseks ei ole alust.»

Kas seda saab veel konkreetsemalt öelda?

Ma ei lahku süü tõttu. Reformierakonna poliitika ei ole olnud ega ole müüdav.

Heili Sepp kirjutab samas «Postimehe» artiklis veel: «On väljendatud kartust, et määruse avalikustamisega võeti selles nimetatud isikutelt ära kaitseõigus. Sellel hirmul ei ole alust, sest kaitseõigusest kui põhiõigusest räägitakse siiski vaid isiku puhul, keda riik kahtlustab või süüdistab süüteos.»

Tegelikult võttis prokuratuur kriminaalasja lõpetamise määruses anonüümsete lõikude avaldamisega inimestelt sisulise kaitseõiguse ära.

VÕIB-OLLA OLI just sellist juhtumit vaja, et märgata meie õigussüsteemi auke ja vajakajäämisi ning seda, et süütuse presumptsiooni mõistmine Eestis on kahjuks idaeuroopalikult habras. Mõeldakse ju ikka, et süütut inimest ei uuritaks. Kui juba uuritakse, siis ei saa ta süüta olla.

Kardan, et kui asjad ei muutu, tuleb Eestis veel kriminaalmenetlusi, mille proportsionaalsuses on põhjust kahelda. Need probleemid ei ole meile ainuomased. Proportsionaalsuse ületamise ja suure kriminaliseerimiskirega võitlevad paljud hiljuti vabaduse saanud riigid.

Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste on praegusele Eesti praktikale andnud karmi hinnangu ja öelnud, et selliste asjade inimõiguste kohtu lauale jõudmise korral oleks olnud väga selge, et tegemist on riigi tugevalt ebaproportsionaalse tegutsemisega.

PALJUGI VAJAB lahendamist, küsimused on põhimõttelised. Näen, et põhiõiguste kaitse valdkonnas on tarvis teha muudatusi, milleks on vaja mandaati ja avalikkuse toetust.

Ma lahkun, et asjad saaksid korda tehtud.