Kolme eluga muuseum hoiab iseendaks jäämise kunsti

Heimtali muuseum on rahvusliku käsitöö, tekstiilikunsti ja disaini valdkonnas tegutsevatele inimestele tähtis keskus. Anu Raud istub küünaldest valgustatud klassiruumis, mis näeb välja täpselt samasugune nagu 28. novembril 1987 peetud avamisel. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Täispikkuses artikkel ilmus 28. novembri «Sakala» paberväljaandes.

25 aastat tagasi avati vanas Heimtali vallakooli hoones Johannes Koka eestvedamisel, kohalike entusiastide kaasabil ning Viljandi näidissovhoosi toel Heimtali koduloomuuseum.

Pärast pöördelisi ajaloosündmusi ja remonti avas muuseum taas uksed 1996. aasta sügisel tekstiilikunstnik Anu Raua eramuuseumina.

Kogudesse lisandusid tekstiilesemed ja rikkalik raamatukogu. 2010. aasta mais kirjutati alla lepingule, millega Anu Raud kinkis muuseumi Eesti Rahva Muuseumile (ERM).

Anu Raud rääkis, et kui hiidlasest korvimeister punub vaheseinaga marjakorvi, milles ühele poole lähevad pohlad ja teisele mustikad, ütleb ta selle kohta kahe eluga korv. Kolme vahelahtriga kott on jällegi kolme eluga.

«Heimtali muuseum on olnud kolme eluga muuseum,» rääkis Raud. «Ühe inimese tegemiste ja toimetamiste aeg on üürike, aga sellest praegusest kolmandast ajast loodaks igavikulisemat pikaealisust. Minu kirjanikust isa Mart Raua luuleridadest on lugeda, et rahvas ei sure, maad maha matta ei saa. Kui ei sure rahvas, ei sure Eesti Rahva Muuseum ja järelikult ka Heimtali muuseum.»

ERM-i näitusemaja juhataja Kristjan Raba kinnitusel on Heimtalisse kogutud meie rahvakunsti kullafond.

«Pole suuri vitriine ega udupeeneid keskkonnarežiime, aga see on koht, kust saad kõige vahetuma kogemuse,» ütles Raba. «Lisaks on selline muuseum süvenemise paik.»

Raba kinnitusel on ERM-i huvi Heimtalis säilitada just ehedat ning vahetut keskkonda.