Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2012/12/04/1470048t1hd68b.jpg)
Kui Soomes ja mujal Skandinaavias peetakse paju haljastuses väga tänuväärseks taimeks, siis konservatiivsed ja sageli eelarvamuste kütkes eestlased pole teda veel vääriliselt hindama õppinud.
«Olen rohkem kui korra juhtunud taimemüüja juures pealt kuulma umbes niisugust küsimust: «Oi, kui ilus põõsas! Mis see küll olla võiks?» Kui siis selgub, et see on paju, kehitatakse õlgu ja lahkutakse kiiresti,» nendib Loodi küla lähedal asuva Risttee talu istikukasvatuse perenaine Karin Peebu.
Kiire kasvuga ja vähenõudlik
Paju on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste puude ja põõsaste perekond. Selles perekonnas on kuni 600 liiki ja Eestis kasvab neist looduslikult paarkümmend. Karin Peebu sõnutsi suudavad aga paju liigi kindlaks määrata vaid kogenud botaanikud, sest see taim annab väga kergesti hübriide. Suureks kasvavaid pajusid nimetatakse Eestis tavaliselt remmelgaks.
Paju on kahekojaline, see tähendab, et emas- ja isasurvad on eri taimedel. Isasurvad kattuvad kevadel kollaste tolmukate vinega, emasurbade harud on rohekad ja levitavad nõrka aroomi. Just oma kevadise kollase rüü tõttu paljundatakse enamasti isastaimi.
Paju ladinakeelne nimetus Salix tähendab kiiresti kasvavat taime. Samas on paju ka vähenõudlik.
«Pajude veevajadus pole üldjuhul kuigi suur ning nende juurestik võib vee järele tungida väga-väga sügavale,» märgib Peebu. Seetõttu ei maksa paju, eriti suurekasvulisi remmelgaid istutada näiteks kilepõhjaga tiigi kaldale.
Enamik pajusid on külmakindlad ning eelistavad viljakat liivsavi- või saviliivmulda. Nad vajavad rohkesti valgust, varjus edeneb hästi vaid raagremmelgas.
Kõrguse poolest on pajuliigid väga erinevad. On maapinnal roomavaid pinnakattelisi liike, kääbus- ja kõrgeid põõsaid ning väikesi ja hiigelpuid. Looduslike liikide kõrval on tänapäeval palju põnevaid pajusorte, -vorme ja -hübriide, mida levitatakse sageli tüvele poogituna.
Pajude dekoratiivseks väärtuseks on lehed, võrsed ja õied ehk urvad. Kaunis on ka võra kuju.
Valik on suur
Karin Peebu ütlemist mööda pakuvad meie puukoolid üsna suurt pajude valikut. Aeda soovitab ta näiteks hõberemmelgat (Salix alba). Selle hõbedaste lehtedega puu kõrgus täiskasvanuna on kuni 20 meetrit.
Hõberemmelgas sobib hästi veekogu äärde või puiesteepuuks. Sortidest on hinnatuim kuni kümne meetri kõrguseks sirguv «Britzensis», mille noored võrsed on kevadtalvel oranžid.
«Sellele puule on soovitatav kahe-kolme aasta tagant tugev tagasilõikus teha,» lausub Peebu.
Erilised sordid on tema sõnul ka hõbedaste lehtedega «Argentea» ja rippuvate okstega «Tristis».
Suuremasse aeda sobib korrapärase ümara vormi poolest kuni kümne meetri kõrguseks kasvava rabeda remmelga (Salix fragilis) sort «Bullata», mida kohtab Skandinaavia maades väga tihti pargihaljastuses.
«Fragilis tähendab õrna ja habrast. Just sellised on selle remmelgaliigi oksad,» nendib aednik.
Kaunis ümar vorm säilib rabedal remmelgal ka ilma pügamiseta. Kui aga soovitakse saada puu kuju, tuleb alumised oksad ära lõigata, et moodustuks tüvi.
Oma lemmikuks peab Karin Peebu leinaremmelgat (Salix x sepulclaris). See eriti ilusa graatsilise võra, kollaste võrsete ja hõbedase lehestikuga väga kiire kasvuga puu võib sirguda kuni 12 meetri kõrguseks. Et laiust koguneb peaaegu sama palju, vajab ta ohtralt ruumi.
«Minul on leinaremmelgas edenenud kuue-seitsme meetri kõrguseks, aga mõnel aiapidajal on ta kevadel saanud tugevaid külmakahjustusi,» räägib Peebu. «Sel sügisel täheldasin, et ka minu aias oli külm noortele taimedele liiga teinud ja puitumata võrsetipud olid mustad. Aga milleks on siis aednikul käärid?»
Ilma kaitsevõrguta noorte puude suurimaks vaenlaseks nimetab Peebu kitsi ja jäneseid. «Neile paistavad pajud meeldivat sama palju kui mulle. Sel sügisel tegid kitsed esimese tagasilõikuse juba oktoobris. Sokud oma sarvedega teevad tüvele samuti liiga.»
Madalad pajud
Madalamatest vormidest toob Karin Peebu välja talvel kauni punase võraga ümara punapaju (Salix purpurea) sordi «Nana», mis võib sirguda kuni kahe meetri kõrguseks. «See põõsas on kompaktne ja sobib hästi vabakujuliseks hekiks. Mina olen ta kevadel tugevalt tagasi lõiganud, et kera oleks tihe ja võrsed värvilisemad.»
Kuivemale kohale nõlvadele ja kiviktaimlasse soovitab aednik villast paju (Salix lanata), mis erineb paljudest liigikaaslastest aeglase kasvu tõttu. «Selle lehed on ümmargused, hõbehallid ja karvased. Kevadel torkavad silma suured püstised kollakashallid urvad.»
Laiuva hõreda võraga põõsa kõrgus on Peebu sõnutsi kuni meeter. Puukoolides pakutakse ka tüvele poogitud varianti.
Kiviktaimlasse passib hästi helveetsia paju (Salix helvetica), kuni meetri kõrgune, puukujuline hõbehalli lehestikuga põõsas. Selle lehed on alt valged, kollased urvad puhkevad enne lehtimist.
Värvikirev paju
Üks värvilisemaid pajusid on terveservalise paju (Salix integra) sort «Hakuro nishiki».
«Kas saab olla uhkemat vaatepilti kui kollaste võrsetega valge-rohelise-roosakirjude lehtedega tihe põõsas?» küsib Karin Peebu. «Euroopasse jõudis see 1979. aastal Jaapanist.»
«Hakuro nishikile» sobib nii päikseline kui poolvarjuline kasvukoht ja toitainerikas pinnas.
«Soovitan igal kevadel põõsa vähemalt kahe kolmandiku võrra tagasi lõigata. Ise olen alles jätnud kuni 15-sentimeetrised tüükad, see soodustab noortel võrsetel lehtede intensiivsemat värvumist,» kõneleb aednik ning lisab: «Noortele põõsastele ei tee paha, kui neile talveks kuuseoksad peale visata.»
Puukoolides on terveservalist paju saada ka tüvele poogituna. «See võib aga olla külmakartlikum kui põõsas, mistõttu on esimestel aastatel soovitatav pookekoht ja poogend kinni katta,» märgib Peebu.
Mõni aasta tagasi oli Eestis moetaim raagremmelga tüvele poogitud leinavorm «Kilmarnock», kena vihmavarjukujuline puuke, mille kõrgus sõltub pookekohast.
«Kui unustada tema oksi kärpida, siis roomavad need mööda maad,» nendib aednik ning soovitab kauni vormi hoidmiseks ja õhu paremaks liikumiseks pügada «vihmavarju» sees kasvavaid vanu oksi, mis nagunii aja jooksul kuivavad.
Paju on Karin Peebu väitel imelihtne paljundada. «Seda tehakse tavaliselt pistokstega, mis lõigatakse noortest puitunud tervetest sirgetest võrsetest pärast lehtede langemist, talvel sulailmaga või varakevadel. Võrse keskmisest osast lõigatav pistoks võiks olla umbes 20-sentimeetrine. Maa sulamise järel võib pistoksad panna poolviltu avamaale juurduma. Järgmisel kevadel tuleks teha väikesele põõsale hargnemise soodustamiseks korralik tagasilõikus ja sügiseks on istutusvalmis paju olemas.»
Remmelgaid saab aga edukalt paljundada ka pistvaiadega. «Nende läbimõõt võiks olla kuni 8 sentimeetrit ja pikkus kuni 1,5 meetrit. Vaiad lüüakse kevadel maasse, suvega edenevad need sedavõrd, et juba järgmisel kevadel saab teha võrakujunduse. Tõsi, kuival suvel vajavad need kindlasti kastmist.»
ARVAMUS
ENDEL LEINSOO,
hobidendroloog
Olen pajuvaiu maasse tagunud ning nendest omal ajal Kaansoosse vast kaevatud tiikide ümber hekke rajanud. Juba kolme aastaga kasvas väga korralik tihe hekk. Vahel tehakse pajudest karjaaedu ning kõik on kasvama läinud. Erilisi miinuseid ma pajul ei tea, maad mööda edasi ta ei levi. Ühtegi haigust ega kahjurit ei ole ma ka tal täheldanud.