/nginx/o/2008/09/18/75475t1hb0a4.jpg)
JUBA PIKKA aega on Euroopat, eriti Kreekat, Sloveeniat, Hispaaniat, Itaaliat ja Portugali vapustanud laialdased kärbetevastased demonstratsioonid ja tööseisakud. Nende riikide valitsused koostavad innukalt kärpekavasid, et Euroopa Liidu laenupakete väärilised olla, lihtinimesed aga lähevad tänavatele protestima, laskudes sageli kähmlustesse korravalvuritega.
Tekib küsimus: kuidas säärasest vastasseisust võimalikult valutult välja tulla ja ühiskonnas mingisugunegi kokkulepe saavutada?
Üks on selge: kui riik on pankrotis, tuleb püksirihma pingutada, muud võimalust kriisist välja tulla lihtsalt pole. Sellise konstateeringu puhul tunduvad aga streigid mõttetuna.
Samas on streikijate nõudmised hingelähedased, sest praegusel kriisiajal lasuvad eelarveraskused ennekõike lihtinimeste õlul, viies nende rohkearvulise vaesumiseni. Taagana kaelas rippuvad laenumaksed on samuti suures osas valitsuste ja rahandussektori süü — majanduskasvu ajal ergutasid nood kodanikke tarbima ja laenama ega hoiatanud neid esimeste ärevusmärkide ilmnemise järel küllalt ruttu lahja lehma aastate eest.
Kärpekavad ei tohiks olla eesmärk omaette. Need on küll paratamatud, kuid siiski jääb mulje, et tegu on tühja tuule tallamisega, sest neis pole midagi tulevikku vaatavat. Tegu on tule kustutamise, mitte tuleohutuse tagamisega.
Praegu peaks analüüsima, kuidas selline majanduslangus üldse võimalikuks sai, ja tegema järeldusi, et see enam ei korduks. On ju hulk tegureid, mis majanduslanguseni viisid, alates ületarbimisest ja -laenamisest ning lõpetades pankade mahhinatsioonidega suurema kasumi nimel.
Ehk nagu ütlevad majandusanalüütikud: raha pole majanduslangusest hoolimata kusagile kadunud. Näiteks Venemaa ja Hiina on pakkunud abi euro päästmiseks. Tõsi küll, nende autoritaarsusele kalduvate riikide hea rahanduslik seis põhineb peamiselt olematul sotsiaalabil ehk oma rahva vaesusel.
Jälgides kõikvõimalikke kärpekavasid ja säästueelarveid, torkab silma, et põhirõhk pannakse tavakodanike rahakoti tühjendamisele. Eestis on palgad olnud juba aastaid külmutatud, eelarveaukude lappimise väljapääsuna näeb valitsus aga maksude ja aktsiiside tõstmist ning sotsiaaltoetuste kärpimist. Seega riik kosub, selle kodanikud aga kõhnuvad.
Demokraatlikus maailmas on riik inimeste jaoks, mitte vastupidi. Inimesed vajavad riigi abi just kriisiaastatel. Majandustõusu tingimustes saavad terved inimesed ise hakkama, abi vajavad vaid väetimad.
Keskerakondlane Aivar Riisalu ütles arutlusele läinud riigieelarve kohta tabavalt, et lihtinimesi, kel pole raha ravimite ostmiseks, riigieelarve ei huvita, neil on selles olukorras ükspuha, kui palju raha tervishoiule eraldatakse — abi ei saa nad ikkagi.
KOGU MAAILMAS kasvavad raha ja võim praegu kokku ning see ei tee demokraatiale head. Eestiski on juba pikka aega riiki juhtinud rahale toetuv Reformierakond, kellele tundub lihtinimeste maailm olevat sootuks teine dimensioon. Selle partei ülbust väljendab kõige paremini eurorahade kõrvaldamises süüdi mõistetud ja nüüd Londonis redutav Anna-Maria Galojan, kel tundub veel õigust ülegi jäävat.
Viimaste nädalate meeleavaldused ja avalikkuse ette toodud Harta 12 näitavad, et miski on ühiskonnas liikuma hakanud. Eks näis, kas peaministri mokaotsast poetatud vabandus toob muutuse ka võimulolijate mõttemaailmas.