Tekib küsimus: kuidas säärasest vastasseisust võimalikult valutult välja tulla ja ühiskonnas mingisugunegi kokkulepe saavutada?
Üks on selge: kui riik on pankrotis, tuleb püksirihma pingutada, muud võimalust kriisist välja tulla lihtsalt pole. Sellise konstateeringu puhul tunduvad aga streigid mõttetuna.
Samas on streikijate nõudmised hingelähedased, sest praegusel kriisiajal lasuvad eelarveraskused ennekõike lihtinimeste õlul, viies nende rohkearvulise vaesumiseni. Taagana kaelas rippuvad laenumaksed on samuti suures osas valitsuste ja rahandussektori süü — majanduskasvu ajal ergutasid nood kodanikke tarbima ja laenama ega hoiatanud neid esimeste ärevusmärkide ilmnemise järel küllalt ruttu lahja lehma aastate eest.
Kärpekavad ei tohiks olla eesmärk omaette. Need on küll paratamatud, kuid siiski jääb mulje, et tegu on tühja tuule tallamisega, sest neis pole midagi tulevikku vaatavat. Tegu on tule kustutamise, mitte tuleohutuse tagamisega.
Praegu peaks analüüsima, kuidas selline majanduslangus üldse võimalikuks sai, ja tegema järeldusi, et see enam ei korduks. On ju hulk tegureid, mis majanduslanguseni viisid, alates ületarbimisest ja -laenamisest ning lõpetades pankade mahhinatsioonidega suurema kasumi nimel.
Ehk nagu ütlevad majandusanalüütikud: raha pole majanduslangusest hoolimata kusagile kadunud. Näiteks Venemaa ja Hiina on pakkunud abi euro päästmiseks. Tõsi küll, nende autoritaarsusele kalduvate riikide hea rahanduslik seis põhineb peamiselt olematul sotsiaalabil ehk oma rahva vaesusel.
Jälgides kõikvõimalikke kärpekavasid ja säästueelarveid, torkab silma, et põhirõhk pannakse tavakodanike rahakoti tühjendamisele. Eestis on palgad olnud juba aastaid külmutatud, eelarveaukude lappimise väljapääsuna näeb valitsus aga maksude ja aktsiiside tõstmist ning sotsiaaltoetuste kärpimist. Seega riik kosub, selle kodanikud aga kõhnuvad.