Toomas Hendrik Ilvese vastused lehelugejate küsimustele

Paari nädala eest kutsusid «Sakala», «Järva Teataja», «Pärnu Postimees», «Virumaa Teataja», «Valgamaalane» ja «Põhjarannik» oma lugejaid esitama president Toomas Hendrik Ilvesele küsimusi.

Et paljud küsimused puudutasid eri sõnastuses sama teemat, on need ühte koondatud. Ruumi kokkuhoiuks on küsimusi ka lühendatud.

Eestis üha kasvab rahulolematus valitsuse ja erakondade käitumise suhtes. Miks on sel taustal presidendi hääl jäänud tagasihoidlikuks ning selleteemalistes sõnavõttudes pole harjumuspärast põhimõttekindlust ja kategoorilisust? (Aime Kuum Viljandimaalt)

Mul on vastuküsimus. Kes ütles 10. septembril: «…olen ma ka väga mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad. Olen mures, kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järele.»?

Ja vastates põletavale päevaküsimusele, kas üks minister peaks tagasi astuma: «See valik on ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja tema erakonna teha. Ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne. Ja usaldus, nagu ennist ütlesin, on Eesti kapital, mille mahalaristamist ei ole võimalik sallida.»

Kes ütles veel varem, 31. mail: «Viimase poolteise aasta jooksul on avalikuks tulnud häirivalt palju segaseid seiku erakondade rahastamise kohta. Teise riigi võimudelt on küsitud raha valimiskampaaniaks. On kaubeldud Eesti elamislubadega. Parteikassasse on annetatud teadmata päritoluga raha. Avalikkusel on õigus esitada küsimusi ja nõuda lisaks vastustele ka erakondade rahastamise paremat järelevalvet ja rahastamise korra muutmist.»?

Ja kes ütles 18. jaanuaril: «…andkem endale aru, et erakondade varjatud rahastamine, fiktiivsete elamislubadega kaubitsemine, avaliku võimu müümine ja teise inimese kirjavahetuse vargus on nii rängad teod õigusriikluse, põhiseaduse ja inimeste põhiõiguste vastu, et tuleb otse öelda: see on poliitilise moraali kriis. Ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu. Nii erakondades kui kogu Eesti ühiskonnas.»?

Minu ebatagasihoidlik vastus on: seda kõike rääkis — koputades nii parlamendi kui valitsuse mõttelisele uksele — Toomas Hendrik Ilves.

Miks inimesed teie arvates üha rohkem tunnevad, et Eesti riik ei ole enam rahva, vaid valitud poliitikute ja hangeldajate jaoks? Kas olete nõus, et poliitikutele tuleks kohustuslikus korras tutvustada eestlaste tegelikku elu? (Heldur Aas Kohtla-Järvelt)

Kinnitan kahtlejaile: Eesti riik on Eesti rahva oma. Kui keegi poliitikutest või erakondadest käitub nii, nagu riik oleks nende oma, on rahval võimalus, tegelikult lausa kohustus kohalikku võimu või parlamenti valides öelda, et riik on rahva oma. Ja vastupidi arvavad poliitikud või erakonnad saadetakse vähemalt varumängijate pingile, aga võib-olla ka päris pensionile.

Nüüd küsimus, kas poliitikuid tuleks viia ekskursioonile Eestisse, et nad saaksid teada, kuidas siin päriselt elatakse. See on vist ebapopulaarne, kui arvan, et enamik poliitikuid peaks niigi teadma, milline on meie inimeste tegelik elu. Kõigil elavad ju sugulased või sõbrad või koolikaaslased eri kohtades üle Eesti, elavad erinevat elu. Ja meil on kombeks üksteisel külas käia. Nõnda pole saladus, et paljudel on raske ja keeruline toime tulla.

Mulle näib, et meie — mina nende hulgas — oleme teinud ühe vea. Kui räägime, et Eesti on riigina tubli, on saanud hakkama majanduskriisiga, olnud kärpimises teistele vastutustundlikkuse eeskujuks, on kõik see õige jutt. Eesti ongi riigina tubli ja edukas olnud. Kuid… Paljud inimesed ei tunneta seda edukust isiklikus elus ja hakkamasaamises.

Teisalt olen nii presidendiaastail kui varemgi kohtunud Eestis kindlasti sadade väga ettevõtlike inimestega, kes ka pärast elu erinevaid keerde on ikka jalgadele jäänud ning positiivse ettevõtlikkusega toonud kasu oma piirkonnale või kogu Eestile.

Miks peaks riik rahastama parteisid, kui ta ei suuda rahastada sotsiaalvaldkonda, haridust ja meditsiini? Parteid võiksid elada oma liikmemaksudest peost suhu, nagu elab enamik Eesti rahvast. (Ellen Lume Pärnumaalt)

Kindlasti saavad parlamendierakonnad otsustada, et edaspidi rahastatakse parteide tegevust ainult liikmemaksudest. Ent kas see ei pane suuri ja väikseid erakondi väga ebavõrdsesse positsiooni? Kas see ei võta just nendelt, kes elavad peost suhu, nagu te sõnastasite, võimaluse Eesti poliitikas  erakonna liikmelisuse kaudu kaasa lüüa?

Ent mõelgem korraks, kuidas riigi toetuseta võivad erakondade rahastajate erahuvid ja poliitika hakata risti-rästi põimuma ja suurendada poliitilise korruptsiooni ohtu. Kohendades üht vana ütlust: rahvas, kes ei taha oma parlamenti ülal pidada, riskib sellega, et seda parlamenti peab varsti ülal mõni oligarh või suisa võõrriik. Seda me ju ei taha, nagu ei taha ka ettevõtluse ja poliitika hägusat segunemist. See oleks otsene poliitiline korruptsioon.

Kes, millal ja kui palju erakonnale annetas, peab olema avalik selleks, et avalikkus saaks jälgida raha ja otsuste seoseid. Otsused tuleb teha Eesti kui terviku, mitte mõne konkreetse inimese või äri huvides. Just sel põhjusel peavadki otsuste tegemine ja otsustajate rahastamine olema läbipaistvad.

Teine küsimus on, milline on erakondade mõistlik rahavajadus ja kuidas on võimalik leida tasakaal tegelike vajaduste, võimaluste ning sündsuse ja õiglustunde vahel. Praeguse riikliku toetussumma suuruse üle on palju pahandatud ja ilmselt on see üks hiljuti algatatud avaliku arutelu teema.

Erakondade rahavajaduse vähendamiseks on võimalik kaaluda näiteks valimiskuludele ülempiiri seadmist. Osa riike lubab parteidele tasuta reklaami rahvusringhäälingus või annab õiguse kasutada tasuta koolide, raamatukogude ja teiste asutuste ruume valimiskoosolekuteks. Enamasti antakse parteidele ka riigieelarvest raha, et neil pole ka vaja kaubelda toetust ettevõtjatelt ning nii taas vähendada erahuvide võimalikku survet.

Kuid siin tuleb olla eri võimalusi kaaludes ettevaatlik ega tohi lasta end emotsioonide tulvast kaasa viia, sest tulemus, mille me üli­emotsionaalsel moel käitudes võiksime saavutada, võib olla ehmatav ja üldsegi mitte see, mida tegelikkuses lootsime.

Kuidas peaks praeguste hindade juures hakkama saama pensionär, miinimumpalga teenija, kaheksaliikmeline pere, kelle kuusissetulek on 700 eurot, või sügava liitpuudega tütart hooldav ema, kel on elamiseks vaid 25 eurot kuus? Millal on loota, et olukord paraneb? (Leili Danilišina Valgast, Sirje Nõmm Pärnumaalt, Kristi Kiviõlist ja Malle Pajustist)

Mul ei ole head vastust, kuigi peaaegu pool Eesti riigieelarve kuludest läheb sotsiaal- ja haridusvaldkonnale. Ometi on paljude inimeste vilets majanduslik olukord suur mure meile kõigile. Julgustan teid pöörduma omavalitsuse poole, kus sotsiaaltöötajatel on kindlasti teada, kuidas teid veel aidata saaks. Võib olla ju ka nii, et abivajajat ei ole seni kõikidest abi saamise võimalustest teavitatud.

Ja ma meenutan, et väga hästi on tööle hakanud toidupank, kes juba praegu on tuhandetele peredele suutnud leevendust pakkuda.

Elasin üle 40 aasta Venemaal. Tänavu juunis kolisin tagasi Eestisse koos lapselapsega, kes asus siin arvutikolledžis õppima. Tagasipöördumise puhul makstav toetus on väike, üliõpilastel ei ole õppemaksu- või elamispinnasoodustust ning mulle ei anta pensionitunnistust, et saaksin osta odavama hinnaga bussi- või rongipiletit. Ei ole ette nähtud ka tervisekindlustust. Miks võtab Eesti riik tagasipöördunud vastu nii külmalt? (Helle Timofejeva Viljandist)

Esiteks suur tänu, et tulite tagasi Eestisse, oma koju. Toetusi puudutavate probleemide lahendamiseks või vähemalt kergendamiseks soovitan teil pidada nõu sotsiaalkindlustusametiga.

Nüüd teie lapselapsest, kes tegi kindlasti aruka valiku, et läks just infotehnoloogiat õppima. Kõik järgmisel aastal normkoormusel eestikeelsele õppekavale teadmisi omandama asuvad noored saavad õppida õppemaksu maksmata. Samuti jõuab kohe riigikogus teisele lugemisele seadus, millega suurendatakse õppetoetusi enam kui kaks korda.

Miks peaks keegi valima oma elukohaks mõne väikese maakonna eemal Tallinnast ja Tartust, nähes, kuidas elu muutub seal järjest raskemaks? Näiteks Järvamaal räägitakse Paide haigla sünnitusosakonna kadumisest ja teenuste vähendamisest, mureks on päästjate puudus, uuest aastast kaotatakse koolidest miinimumkoosseis, mis tähendab, et õppetöö ja toetava personali jaoks pole omavalitsusel raha. (Raido Kukk Türi vallast)

Elukeskkond on seal parem, oleks minu esimene julgustus maapiirkonda kolimisest mõtlejaile. Samas mõistan hästi, milliseid raskusi see võib tekitada, eriti lastega peredele, kus vanemad hoolivad ka poegade ja tütarde haridusteest.

Olen korduvalt rääkinud, et Eesti peab seisma näoga kõigi oma kodanike, mitte vaid pealinna poole ning et riik ei saa maakondadest välja tõmbuda, ära kaduda. See puudutab riigiasutuste — sealhulgas politseinike, päästjate ja maksuameti — paiknemist ning miks mitte ka riigi(energia)firmade mõistvat meelt ettevõtjate vastu, kes tahavad suurematest keskustest eemal tegutseda ja seal inimestele töökohti luua.

Ei tohi aga unustada, et piirkonna käekäik sõltub päris palju kohalike elanike endi aktiivsusest, hoolivusest ja koostöövõimest.

Hümnis laulame: «Su üle Jumal valvaku!» Milline on teie suhe religiooni? (Aita Must Pärnumaalt)

Vabandust, aga see on tõesti väga isiklik. Nii nagu oma kodukiriku koguduse liikmel olema peakski.