Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
/nginx/o/2012/11/30/1462610t1haedc.jpg)
Vaadates läinud pühapäeva õhtul pärimusmuusika aidas Emajõe suveteatri etendust «Viimane tango. 1944. Pallase lõpp», mõistsin, kui oluline võib olla mängupaik.
Athena saalis Tartus oli õhustik hoopis teine. Sealne interjöör oli ülimalt sobiv. Ja kui laval räägitakse vaimustusega 1920.-1930. aastate Pariisist, mis oli maailma kunsti keskus, siis Tartu oli seda Eestis. Nüüd on mõlemad oma positsiooni loovutanud. Kellele? Kas New Yorgile ja Tallinnale? Kahtlen. Aga võib-olla ei peagi üleilmastumise ja üha enam vohava pealiskaudsuse ajal vaimukeskusi olema.
See oli hea lavastus. Tekst, filmikatked ja laulud moodustasid eheda ning meeleoluka terviku. Kahjuks rikkus seda Viljandis publiku sage plaksutamine, nagu olnuks tegemist estraadikontserdiga. Aeg-ajalt läksid ka näitlejad saaliga kaasa, hakkasid üle pakkuma ja teadlikult publikut naerutama.
Siiski on pallaslaste poja Indrek Hirve kirjutatud «Viimases tangos» nõnda palju ajaloo ilu ja valu ning Kaunimate Aastate Vennaskond nii sarmikas, et see lihtsalt pidi saali jõudma.
Athena ja «Viimase tango» lainelt jätkates meenuvad Hugo Treffneri gümnaasiumi hoovis nähtud Linnateatri «Tõe ja õiguse» teine osa (ja muidugi igaveseks mällu sööbinud Aarne Üksküla Hugo Treffner), Vargamäel vaadatud teised Tammsaare-ainelised lavastused, aga ka lihtsalt mõned mõnusad etendused vabas looduses.
Kõik teatrid mõtlevad juba praegu suvele ja osa inimesi naerab ette selle üle, kuhu võpsikusse taas publikut meelitama hakatakse. Mõnikord on «võssaminek» tõepoolest mõttetu, ent kui see annab etendusele juurde ega kahjusta kaunist loodust, siis miks ka mitte. Kodust kaugemal puhkame hõlpsamini, eks seegi põhjenda eestlaste suurt suvist (teatri)reisihimu.
Täna õhtul võiks aga Ugalas ära vaadata «Amadeuse», sest niisugust näitlejatööd nagu Indrek Sammuli Salieri siinse teatri laval vaevalt nii pea näha saab.