Tõnis Korts: kõigile on parem, kui maaomanikud ja jahimehed koostööd teevad

Üle-eelmisel nädalavahetusel peetud ühisel jahil olid kohal metsaomanikud ja kütid koos Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsuga (vasakul). Foto: Erakogu

Tõenäoliselt kuulutatakse järgmise aasta algul välja uus jahiseadus, mis annab maaomanikele muu hulgas õiguse küsida oma maal jahipidamise eest tasu.

Praegu kooskõlastusringil oleva ning detsembris riigikokku läkitatava seaduseelnõu kohaselt saab maaomanik algatada jahimaade kasutaja väljavahetamise, keelata jahipidamist, küttida ise või volitada oma tuttavaid küttima väikeulukeid ning nõuda jahimeestelt kokkuleppe sõlmimist ulukite tekitatud kahjude hüvitamiseks.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on uue seaduse tulek positiivne. Suur osa praeguse, 2003. aastast kehtiva jahiseaduse reegleid pärineb ajast, mil eraomandit polnud, ning need tekitasid maaomanike ja jahimeeste huvide vahel kunstliku konflikti. «Maa on koondunud rohkem ettevõtjate kätte, inimeste teadlikkus on kasvanud ja jahikultuur edenenud,» nentis ta.

Tõnis Korts, kas tänu seadusele võiksid omanike ja jahimeeste vastuolud leeveneda?

Seadus on kahtlemata väga tähtis, aga probleemid osa omanike ja jahimeeste vahel on olnud ja kahtlemata jäävad ka tulevikus.

Kõige tähtsam on probleemide tekkides üksteisega suhelda ja omavahel kokku leppida. Väga palju oleneb kohapealsete isikute suhtlemisest ja suhtumisest. Näiteks seal, kus jahimeeste hulgas on rohkem maaomanikke, mõistetakse mõlema poole huve paremini. Kõigile on ju parem, kui maaomanikud ja jahimehed koostööd teevad.

Kas võite tuua näiteid?

Koostöökohti on hulgaliselt. Praegu on paljudel maaomanikel vaja jahimeeste abi kobraste tekitatud üleujutustest vabanemiseks. Eesti metsi ja põlde on kraavidega kuivendatud ning tark kobras oskab neid hõlpsalt paisutada, pannes kinni peakraavi või truubi. Looduses tal jõge sel kombel tõkestada enamasti ei õnnestu. Maaomanikud, kel on vaja kopra tekitatud tamme lõhkuda ning loomi eemale peletada, on olnud pahased jahimeeste peale, et need ei küti piisavalt põlde kahjustavaid loomi. Samas võiksid nad mõista, et  ulukeid ei saa metsas kinni hoida.

Kui rajatakse ühe kultuuri põlde, on need metsloomadele paratamatult peibutiseks. Jahimehed ei saa kontrollimatult loomi lasta, sest nende arvukus peab püsima piirides, mis tagaks taastootmise jätkumise. Seadus peab määratlema omavastutuse, et inimene kannaks oma vara kaitsmise eest hoolt. Maailmas on selliseid juhtumeid püütud eri moel reguleerida, aga ideaalset varianti ei ole leitud.

Väidetavalt tahab Euroopa Liit teha Eestist reservaadi, kuhu on hea tulla ürgset loodust ja suurt kiskjapopulatsiooni uudistama.

See on tõepoolest nii. Euroopa Liitu huvitab, et suurkiskjad ilves, karu ja hunt oleksid kaitstud. Tahes-tahtmata on sõralised, kes põldudel kahju teevad, neile söödabaasiks. Põhimõtteliselt ei oleks midagi halba, kui meil oleks reservaat, sest loomad on ju toredad. Küsimus on selles, kes selle luksuse kinni maksab. Kui Euroopal on niisugune huvi, tuleks seda ka rahaga toetada.

Vaadake, mis juhtub, kui üksik hunt Euroopas lahti pääseb ja mõne lamba murrab — missugune skandaal puhkeb! Siis nõutakse valjul häälel hundi likvideerimist.

Kui Eestist tahetakse teha reservaat, peab kõigest sellest rääkima. Toit ei tule ju iseenesest taevast, vaid sealtsamast põldudelt. Eesti jahimees ütleb, et kuidagi ei tahaks suurkiskjate kaitset kinni maksta. Omanikel on sama lugu — miks peaksid nemad kahju kannatama, kui avalik huvi on üle­euroopaline?

Kuidas maaomanike ja jahimeeste suhtlemine edeneb?

See läheb kenasti, ühised kokkusaamised on sagenenud. Selleks et eri huvigruppe mõista, tuleb omavahel läbi rääkida. Ka metsakasvatajatel on mure, kui loomad noorendikke hävitavad. Siingi tuleb leida ühiselt kesktee. Eestlane kannatab pikalt, aga kui ükskord vimm prahvatab, on emotsiooni, käredust ja hakkamist küll. Et probleeme eos lahendada, oleks mõistlik pidevalt suhelda.