Apteegi konnahüpped pole mingi haruldus

Kantreküla apteegi kolimisaktsioon pole uudne, vaid paljudes linnades mitu korda kasutust leidnud viis, mida on nimetatud konnahüppeks. Foto: Peeter Kümmel / Sakala (montaaž)

Artikkel ilmus 28. novembri «Sakala» paberväljaandes.

500 meetri kaupa kolimist, mida kasutab Viljandi südalinna jõudmiseks Kantreküla apteek, on Eesti rohupoed harrastanud varemgi ja see stiil on ristitud konnahüpeteks.

Selleks, et Maxima kõrval tegutsenud apteek jõuaks detsembri alguseks Tallinna ja Kauba tänava nurgale, avas see end eelmisel reedel pooleks tunniks endises keeglisaalis.

Ravimiameti inspektsiooniosakonna juhataja Gert Klaasen kinnitas, et ameti eksperdid käisid varem vaatamas, kas Liiwi Bowlingu ruumid sobivad rohupoe pidamiseks, ning väljastasid osaühingule Kantreküla Apteek tegevusloa.

Inspektsiooniosakonna juhataja sõnul polnud apteegi tegevuse täiendav kontrollimine otstarbekas, seega ei uurinud keegi, kas proviisorid tõepoolest töötavad.

Hüppeid üle Eesti

Ravimiameti andmetel ei tule apteekide poole kilomeetri kaupa hüppamist uue müügikohani ette väga sageli. Üksikuid juhtumeid on sellegipoolest olnud suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu või Pärnu.

Gert Klaaseni sõnul piirduvad proviisorid tavaliselt vaid ühe kolimisega, avamata apteeki ajutiselt. Ta rõhutas, et tegemist pole sugugi seaduseauguga, sest seaduses on apteegi kolimise tingimused täpselt reguleeritud.

Kui kolimiste käigus ei täideta apteegiteenuse osutamiseks vajalikke nõudeid, on ravimiametil võimalik apteeki karistada. Väiksemate rikkumiste eest tehakse ettekirjutus ja selle täitmatajätmise korral rakendatakse sunniraha. «Kui tingimusi endiselt ei täideta, võidakse apteegi tegevusluba kehtetuks tunnistada,» jätkas Klaasen.

Rohkem koonduda raske

Ravimiseaduses on määratletud, et kui linnas on ravimi- ja statistikaameti andmetel ühe üldapteegi kohta vähem kui 3000 elanikku, ei tohi asutus tegutsemiskohta muuta ega uusi rohupoode avada. Lisatud on aga klausel, et seda võib teha juhul, kui uue ja vana asukoha vahemaa ei ületa 500 meetrit.

Ravimiameti andmetel on Viljandis kaheksa põhiapteeki ja üks haruapteek, mistõttu on ühe rohupoe kohta veidi üle 2200 elaniku.

Konkurentsiamet on selle järelevalveosakonna juhataja Juhan Põldroosi jutu järgi seisukohal, et kõnealused piirangud on täiesti tarbetud, ning juba aastaid on tehtud ettepanekuid nende kehtetuks tunnistamiseks.

«See juhtum näitab ilmekalt, kui vastuoluliste tulemusteni võivad riigi kehtestatud tarbetud piirangud viia,» ütles Põldroos.

Klaaseni sõnul on asutamispiirang loodud selleks, et kaitsta ravimiostjat. Seaduse kohaselt piisaks linnale seitsmest apteegist. «Mis toimuks apteegiturul, kui piirang kaoks?» esitas Klaasen hüpoteetilise küsimuse.

«Rohkem koonduda pole vahest võimalik, pigem teeb elu korrektiive ja apteegid võivad liikuda linna teistesse piirkondadesse. Samuti on vähe tõenäoline, et loodaks mitu uut apteeki,» ütles ta.

SELGITUS

JUHAN PÕLDROOS,
konkurentsiameti järelevalveosakonna juhataja

Apteekide asutamispiirangut on põhjendatud vajadusega tagada maa-apteekide säilimine. Konkurentsiameti üks keskseid väiteid on olnud, et apteekide asutamispiirang ei aita kuidagi kaasa maa-apteekide tegevusele. Tegelikkuses suletakse maal apteeke lihtsalt majanduslikust mittetasuvusest tulenevalt, mitte liigse konkurentsisurve tõttu.

Kui mõnes maakohas ei tasu apteegi pidamine end ära, siis seal apteeki ka ei avata ning apteekide arvu piiramine linnas seda tõsiasja ei muuda. Küll aga takistab asutamispiirang täiesti tarbetult uute apteekide asutamist linnas.

Nii on asutamispiirang taganud võrdlemisi mugava elu linnades kanda kinnitanud suurtele apteegikettidele, sest uutel tulijatel on turule siseneda peaaegu võimatu ning oht turuosa kaotada on minimaalne.