Rahvaliitlased loodavad järgmistel valimistel uue suutäie haugata

Margo Miljand Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Olukorras, kus Eesti parteipoliitiline toidulaud on viimaste kuude usalduskriisis kummuli pööratud, noolib vahepeal näljapajukil olnud Rahvaliit uue nime all taas oma suutäit.

Olustvere sovhoostehnikumis agronoomiks õppinud ja praegu Põltsamaa jahiseltsi juhtiv Margo Miljand on üleriigilises poliitikas tundmatu. Ometi on ta juba poolteist aastat juhtinud parteid, mis veel mõne aasta eest nautis Eesti poliitikas suurima ning ühe mõjuvõimsama organisatsiooni positsiooni.

Samal ajal kui peaaegu kõik omaaegsed Rahvaliidu juhid pagesid raskuste süvenedes edukamate parteide rüppe, deklareeris vähem tuntud, kuid selle võrra fanaatilisem seltskond, et pole kõigest hoolimata nõus alistatu ja häbistatuna areenilt lahkuma. Nii kujunevadki kohalikud valimised aasta pärast nende läbilöögivõime proovikiviks. Näis, kas saame imet näha!

Rahvaliit oli omal ajal kõige arvukama liikmeskonnaga partei. Margo Miljand, kui palju teid alles on jäänud?

Ma küll ei jälgi liikmete seisu iga päev, aga praegu peaks olema nimekirjas umbes 7900 inimest. Seega oleme Isamaa ja Res Publica Liiduga enam-vähem samal pulgal.

Kui palju hingi on Rahvaliidu hiilgeaegadega võrreldes kaotsi läinud?

Vähenemine on olnud ligikaudu 2000 inimest. Kõik nad pole erakonnast välja astunud. Pole saladus, et meie liikmeskond on alati olnud suhteliselt eakas ja seetõttu peab arvestama, et on ka manala teele läinuid.

Samas tuleb liikmeid juurde. Ilma igasuguse kampaaniata!

Rahvaliit võttis kevadel teie juhtimisel uue nime: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Kas see oli kosmeetiline trikk varasema taaga mahapesemiseks? Või tuleks siin ikkagi näha ideoloogilist muutust?

Me ei öelnud Rahvaliidu nimest lahti sellepärast, et sel oleks midagi häda olnud. Aga me leidsime, et aus erakond ei tohiks oma maailmavaadet varjata. Rahvaliit on alati oma programmis rõhutanud rahvuslikku-konservatiivset ilmavaadet ning otsustasime selle ka nimes välja tuua. Parem-vasak skaalal iseloomustades oleme ikka paremtsentristlikud.

Rahvaliitu peeti pigem vasakpoolseks.

Ei ole nii. Tegelikult on meie erakond alati paremtsentristlik olnud.

Varem seisnes teie poliitika — vähemalt sõnades — maal elavate inimeste kaitsmises. Milles teie poliitiline selgroog nüüd seisneb?

Eesti riigis.

Üsna laialivalguv vastus.

Sugugi mitte. Eesti riik on piisavalt väike, et seda terviklikuna käsitleda. Samal ajal oleme ikka seda meelt, et maal peab elu säilima, kõik ei saa linnadesse koonduda. Me ei pea õigeks, et meil Eestis on piirkondi, mida politsei ei suuda peaaegu üldse katta. Seda võib käsitleda maapiirkondade teadliku laostamisena.

Aga siiski: mil määral juhindusite vajadusest end Rahvaliidu määritud nimest lahti haakida?

Kui palju saab ühe erakonna nime üldse määrida? See on poliitikas ikka nii olnud, et aeg-ajalt jääb keegi teistele jalgu ning satub kriitika alla. Kui vaadata seda, mis praegu Eesti poliitikas toimub, tuleb tunnistada, et peaaegu kõigi erakondade renomee on tugevalt määritud.

Tegelikult on see erakonna tervisele kasulik, kui ta vahel mäe otsast alla tuleb. Nii tekib võimalus elu hoopis teise pilguga vaadata. Ma ei vaidle vastu, et Rahvaliit muutus vahepeal liiga iseteadlikuks ega arvestanud piisavalt üldsuse arvamusega. See oli meie viga.

Oleme saanud paar aastat asjade üle rahulikult mõelda ja tasapisi naasmist ette valmistanud. Aasta lõpuks oleme ainus erakond, kes pole kellelegi mitte ühtegi senti võlgu. Oleme taas puhtad.

Millest te üldse elate? Riigikogust välja jäävate erakondade toetus pole just märkimisväärne.

Jah, me saame riigilt vähem kui 800 eurot kuus. See on olematu summa. Samas oleme piskuga läbi ajades veendunud, et selline raha loopimine, nagu parlamendiparteide puhul käib, tuleks ära lõpetada. Toime on võimalik tulla palju vähemaga.

Mina mõtlen, et poliitikat tuleb teha südamega, nagu ka valimistel tuleb oma valik teha südame hääle järgi. Pole põhjust elevusse sattuda, kui mõne parlamendipartei esindaja teile tänaval kondoomipaki pihku surub. Tegelikult maksate selle kümnekordselt kinni!

Võlga teil pole. Aga ka positsiooni mitte.

Jah, mitte just ülearu palju. Aga see on selge, et me läheme riigikokku tagasi.

President teid ümarlaua äärde ei kutsunud.

Ega me selle pärast nuta. Ka rohelisi ei kutsutud. Aga meile muutus see arutelu mõnevõrra vähem tõsiseltvõetavaks küll.

Mul pole ilmselt mõtet teie kui erakonna esimehe käest küsida, kas te ka tegelikult usute, et suudate oma erakonnaga suurde poliitikasse tagasi murda. Aga kui suur osa teist kõhkleb? Võib-olla tasuks ikkagi tunnistada, et õigus on neil, kelle hinnangul on see partei juba ammu lõplikult surnud.

Lõplikult ei sure ta mitte kunagi. Meil on selge siht parlamenti jõuda ja erakonna juhtkonnas ei kõhkle selles mitte keegi.

Korraldame praegu maakondades erakonnasiseseid konverentse. Uskuge mind — see sära, mis on seal inimeste silmades, annab veendumuse, et tegime õigesti, et ei lasknud ennast lõplikult poliitiliselt areenilt kustutada.

Kuidas on teie plaane mõjutanud Reformierakonna rahastamisskandaalist alguse saanud raputused? Mil määral see on teie isu riigipiruka järele kasvatanud?

Soovitan teil meie programmi kõrvutada hiljuti koostatud Harta 12-ga. Need on peaaegu üks ühele sarnased! See näitab, et ühiskonnas valitsevad meeleolud on jõudnud sinnamaani, kus meie olime poolteist aastat tagasi, kui oma programmi läbi vaatasime.

Olen veendunud, et kui kõrvutaksime ükskõik millise erakonna programmi Harta 12-ga, leiaksime hulganisti sarnasusi. Seega küsimus pole selles, mida poliitikud tseremoniaalselt kokku kirjutavad, vaid kuidas nad reaalselt käituvad.

Kui sa oled juba kord ühe programmi kirjutanud, pead sellesse ka uskuma. Vastasel juhul ei ole sul poliitilist selgroogu.

Oleme öelnud, et Eesti erakondade rahastamise süsteem vajab muutmist nagu ka valimisseadus. Need on samad valupunktid, millele praegune avalik debatt osutab.

Ma ei taha ühtki erakonda kõrvalt õpetada, aga ei saa jätta meenutamata, milline oli valitsuse retoorika siis, kui jutuks oli Kreeka abistamine või Euroopa stabiilsusmehhanismi  ratifitseerimine. Riigijuhid ütlesid otsesõnu välja, et nende arvates on rahvas nii rumal, et talle ei tohi nende küsimuste otsustamisel võimu anda. See, mis praegu toimub, on tasu ülbuse eest. Ka Rahvaliit sai sisuliselt sama asja eest omad vitsad.

Teie praeguste juhtide seas napib tuntud poliitikuid. Kui kedagi üldse välja tuua, siis isa-poega Mart ja Martin Helme. Nemad on silma paistnud üsna radikaalsete ja selgelt euroskeptiliste vaadetega. Kui palju nad terve partei käekirja mõjutavad?

See on vale arusaam, et me oleme väga euroskeptilised.

No Martin Helmest euroskeptilisemat inimest annab Eestist otsida.

Mida me euroskepsiseks peame? Kas seda, kui inimene ütleb, et Euroopas on midagi halvasti, midagi tehakse rumalasti? Ma ei arva nii. Küll aga peaks me tõesti rohkem mõtlema, mida saame endale selles süsteemis lubada ja mida mitte. Alles äsja saatsid Eesti, Läti ja Leedu põllumehed Brüsselisse vana traktori, millega juhiti tähelepanu sellele, et meid ei kohelda teistega võrdselt. Samal ajal oleme valmis ummisjalu kõigiga võrdselt Kreekat toetama.

Mida te Villu Reiljanist arvate?

Mis kontekstis?

Poliitilises ikka. Ma ju ei palu teil teda pereisana hinnata.

Ta oli väga tugev poliitik ja see maksis talle kätte.

Kuidas saab tugevus kätte maksta?

Olles Villu juhtimisel valitsuskoalitsioonis, viis Rahvaliit ellu rohkem valimislubadusi kui ükski teine erakond kunagi varem. Selles nähti ohtu ja võeti ta terava pilgu alla.

Kas see tähendab, et peate talle kohtulikult määratud süüd alusetuks?

Olen aastaid olnud rahvakohtunik ega hakka kohtuotsuseid arvustama.

Aga mida arvate teistest juhtivatest rahvaliitlastest nagu Ester Tuiksoo, Karel Rüütli ja Aivar Sõerd, kes kandsid Rahvaliidu maha ja läksid poliitilist õnne püüdma teistesse erakondadesse?

Neile ei olnud erakonna programm püha. Nad olid karjääriinimesed.