/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2012/11/27/1457462t1h1263.jpg)
Täna 25 aastat tagasi avati vanas Heimtali vallakooli hoones Johannes Koka eestvedamisel, kohalike entusiastide kaasabil ning Viljandi näidissovhoosi toel Heimtali koduloomuuseum.
Kolme eluga muuseum hoiab iseendaks jäämise kunsti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast pöördelisi ajaloosündmusi ja remonti avas muuseum taas uksed 1996. aasta sügisel tekstiilikunstnik Anu Raua eramuuseumina.
Kogudesse lisandusid tekstiilesemed ja rikkalik raamatukogu. 2010. aasta mais kirjutati alla lepingule, millega Anu Raud kinkis muuseumi Eesti Rahva Muuseumile (ERM).
Anu Raud rääkis, et kui hiidlasest korvimeister punub vaheseinaga marjakorvi, milles ühele poole lähevad pohlad ja teisele mustikad, ütleb ta selle kohta kahe eluga korv. Kolme vahelahtriga kott on jällegi kolme eluga.
Kallis nagu laps
«Heimtali muuseum on olnud kolme eluga muuseum,» rääkis Raud. «Ühe inimese tegemiste ja toimetamiste aeg on üürike, aga sellest praegusest kolmandast ajast loodaks igavikulisemat pikaealisust. Minu kirjanikust isa Mart Raua luuleridadest on lugeda, et rahvas ei sure, maad maha matta ei saa. Kui ei sure rahvas, ei sure Eesti Rahva Muuseum ja järelikult ka Heimtali muuseum.»
ERM-i näitusemaja juhataja Kristjan Raba kinnitusel on Heimtalisse kogutud meie rahvakunsti kullafond.
«Pole suuri vitriine ega udupeeneid keskkonnarežiime, aga see on koht, kust saad kõige vahetuma kogemuse,» ütles Raba. «Lisaks on selline muuseum süvenemise paik.»
Raba kinnitusel on ERM-i huvi Heimtalis säilitada just ehedat ning vahetut keskkonda.
«Muuseum on mulle kallis nagu laps, elusaatus mängis kätte võimaluse kinkida ta ERM-ile,» mõtiskles Anu Raud. «Tahtsin talle kõige paremat ja arvan, et sain selle. Aga ikka pistan oma nina muuseumi tegemistesse ja kavatsen seda edasi teha, niikaua kui nina soe.»
Võõrkakar ja rukkilill
Muuseumi giid-koguhoidja Merle Puusepp on töötanud Heimtalis 16 aastat ning selle aja jooksul on muuseum saanud talle väga lähedaseks.
«Nende aastate sisse on mahtunud palju, aga eelkõige tulevad meelde toredad inimesed ja kohtumised,» rääkis Puusepp. «Kui vaatan aeg-ajalt läbi meie kogusid, jätkub endiselt avastamisrõõmu. Meil käib külas palju käsitööhuvilisi ning on neid, kes tulevad ikka ja jälle tagasi ning võtavad oma sõbrad ka kaasa.»
Muuseumis on ligikaudu 7000 eset, sealhulgas saja aasta taguse klassitoa sisustus, pildid ja raamatud.
«Mispärast me nii järjekindlalt kogume, korrastame, hoiame ja kopeerime?» küsis Anu Raud ning vastas ise: «Ikka iseeneseks jäämise pärast ning tahtmise pärast kodumaa mullas kinni olla ja rahvusena edasi kesta. Võõrkakar ei tohi lämmatada rukkililli.»
Heimtali koduloomuuseum asub 1864. aastal kooliks ehitatud kivimajas, millest sai 1930. aastatel külarahva kooskäimise koht, seejärel elumaja ja 1980. aastate keskpaigas, jõuka Viljandi näidissovhoosi lõpupäevil kohalik muuseum.
Kireva ajaloo meenutamiseks kutsuti möödunud laupäeval külla head sõbrad ja mõttekaaslased. Kokku tuli ligi sadakond inimest.