Pollis asub paradiislik õunaaed

Paljude meelest on uus õunasort «Liivika» veelgi mahlasem ja parema maitsega kui Eestis läbi aegade palavalt armastatud «Liivi kuldrenett». Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Paljud teoloogid arvavad, et Eedeni aed pole kunagi maa peal asunud, vaid sümboliseerib taevast paradiisi. Inimesed on siiski sajandeid seda otsinud. Usun, et mina leidsin paradiisiaia üles.

Nimelt käisin oktoobri hakul Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse aedades ning üks neist jäi mulle eriliselt meelde. See oli noorte õunapuude katseaed, mis oli toona pilkupüüdvate viljade all lookas. Äsjasest vihmast märjad õunad kiiskasid päikeses kutsuvalt. Mekkisin üht ja teist sorti ning mul ei saanud kuidagi küllalt. Viimaks pani piiri see, et kõht oli triiki täis ja kippus valutama hakkama.

Tolles aias uuritakse võrdlevalt Polli uuemaid sorte ning mujalt Euroopast, näiteks Valgevenest, Poolast ja Lätist sissetooduid. Vanemteadur Toivo Univeri sõnutsi on senised katsed näidanud, et kodumaised sordid ületavad välismaiseid talvekindluse ja puu saagikuse poolest, vilja hakkavad need aga tihti kandma hiljem kui konkurendid.

«Liivika» versus «Kuldrenett»

Maitstud õunasortidest osutus minu arvates parimaks varieeruva kujuga, kergelt kooniline «Liivika». Toivo Univeri ütlemist mööda on tegemist doktor Kalju Kase Pollis aretatud haigus- ja talvekindla sügis-taliõunaga, mille magushapu maitse meenutab veidi «Liivi kuldrenetti». Nii mõnegi meelest on ta sellest aga mahlasem ja veelgi maitsvam. Küllap kujuneb temast tulevikus «Liivi kuldrenetile» tugev konkurent.

««Liivika» vastab Eesti inimeste maitsemeelele — on ju «Kuldrenetti» läbi aegade peetud Eesti kõige paremaks õunaks,» rääkis Univer.

Liiati säilib «Liivika» hea maitse Kase kinnitust mööda kauem: kui «Kuldrenett» püsib väga maitsev kolm nädalat, siis «Liivika» on suupärane veel märtsikuuski. Ta on «Liivi kuldrenetist» ka saagikam.

«Liivika» nõrkuseks võib aretaja arvates osutuda see, et kui puul on õunu palju, jääb osa neist väikseks. Sel puhul on ta soovitanud suve hakul vilju harvendada.

«Liivika» ristamine tehti Univeri andmetel 1983. aastal, kümne aasta pärast valiti 23 taime hulgast üks eriti silmapaistev ja 2009. aastal anti «Liivikale» sordikaitse tunnistus.

«Kastari» maitse paraneb talvega

Teine väga maitsev ja kaunite viljadega õunasort, mis minu maitsemeelt erutas, oli Kalju Kase aretatud «Kikitriinu». Selle sordi õunad on keskmise suurusega ja laimunajad. Nende viljaliha on rohekasvalge, tihe, mahlane, magus ja vürtsikas. Toivo Univeri hinnangul on «Kikitriinu» suurepärane lauaõun, mida süüakse novembrist veebruarini.

Teaduri jutu järgi on selle sordi puu tugeva kasvuga ja saagikas. Et tema võraoksad on hea väljumisnurgaga, ei murdu need kuigi hõlpsalt. Puu hakkab varakult vilja kandma ning on talve- ja haiguskindel. Univer möönis aga, et koduaias, kus teda kasvatatakse keskmise- ja tugevakasvulistel alustel ilma toestamata, võib tugev kasv olla miinuseks.

Silmapaistvalt kaunina mõjus Polli aias veel Kalju Kase aretatud sort «Kastar», mis kogub tuntust suurepärase talveõunana. Vilja kannab ta aastati ühtlaselt ja hästi. Õun on keskmise suurusega ning munaja või ümarovaalse, pisut koonusja kujuga.

Viljad on sügisel koristamise ajal väga tihked ja hapukasmagusa maitsega. Talveks muutub viljaliha pehmemaks ja päris magusaks ning maitses on tunda vürtsikust.

«Kastari» õunad säilivad Univeri tähelepanekute järgi veebruarini, ent vajavad niisket hoiupaika — muidu need närtsivad.

«Tiheda viljaliha tõttu on seda sorti hea koristada: õuntele ei jää plekke külge,» nentis teadur.

Sordi emavanem on Läti magusamaitseline «Stars». See omakorda on aga USA kuulsa sordi «Starking Delicious» järglane — neid õunu on müüdud ka Eesti poodides.

«1986. aastal külvas Kalju Kask maha 43 «Starsi» seemet. Nendest tärkas 16, millest Kask valis hiljem ühe. 2008. aastal kinnitati see viimaks uueks sordiks,» kõneles Toivo Univer.

Pollis on palju uusi häid sorte

Päidre puukooli juhi Hillar Nassari sõnutsi on Pollis viimasel ajal aretatud palju uusi sorte, mis on vanadest ja tuntutest paremad. «Suurepärase maitsega pehme õun on näiteks Kalju Kase aretatud «Kaimo». Talveõun «Krista» on samuti maitsev, ent tema söömiseks peavad tugevad hambad olema.»

Kase loodud talveõun «Kat­re» on aga tuntud selle poolest, et tema mahlased ja magushapud viljad säilivad heades tingimustes maikuuni. Levinuim sügisõun Eestis ja Lätis on Pollis Kalju Kase ja Aleksander Siimoni koostöös aretatud «Tiina», mis on tuntud hea maitse ja varajaste viljade poolest.

«Polli uued õunad on väga head, aga kahjuks teab rahvas neid vähe. Teine häda on see, et enamik nendest on talvesordid. Suvesorte Eestis napib — pollikad võiksid ka neid aretada,» rääkis Nassar.

Nendele, kes pelgavad uusi sorte katsetada, soovitas Toivo Univer perepuud, millele on poogitud mitu sorti, teiste seas üks tuntud. «Juhul kui uued sordid ei passi, on tuntud sort aias ikka olemas.»

Perepuid ostetakse Univeri sõnutsi praegu väga palju.

SÜMBOL

Õunu, eriti punapõskseid, on läbi aegade peetud armastuse ja viljakuse võrdkujuks.

• Kristluses sümboliseerib õun Eedeni aia keelatud vilja.

• Vanakreeka mütoloogias põhjustas kuldne õun, millel ilutses kiri «Kõige kaunimale», tüli kolme jumalanna, Hera, Athena ja Aphrodite vahel. Õuna võitis endale Aphrodite, kes pakkus Parisele selle eest maailma kõige ilusamat naist, Sparta kuningannat Helenat.

• Skandinaavia mütoloogias oli jumalanna Idunn kuldsete, igavest noorust säilitada aitavate õunte hoidja.

Allikas: «Sakala»