Ugala «Idioodist» kumab nooruslikku tuld

Usutavana mõjuvad nii Rait Õunapuu siira ja pehme loomuga Mõškinina (vasakul) kui Kristian Põldma heitliku ja ähvardava Rogožinina. Foto: Jaanus Laagriküll

«Idioodi» puhul on tegemist klassikalise kirjandusega. Ja ma ei pea siinjuures silmas Mark Twaini määratlust, et klassikaline kirjandus on see, mida kõik kiidavad, aga keegi ei loe.

Vene kirjaniku Fjodor Dostojevski 144 aastat tagasi kirjutatud romaan on eatu suurteos, mille probleemsituatsioonid ja kerge absurdsus töötavad laitmatu masinavärgina seniajani. Selle tegevustik mõjub tänaseski päevas ajakohaselt ja tollane ühiskonnakriitika väärib endiselt tähelepanu.

Dostojevski kirjeldab «Idioodis» üdini siirast, omakasupüüdmatut ning vapustavalt head inimest, kes vastandub kõigile teistele tegelaskujudele.

Mis võiks olla parem kui suurepärase raamatu väga hea lavaline väljendus? Just seda võib vaatama minna Ugala väiksesse saali.

Kuigi mõnda raamatu võtmestseeni on lavastuses lihtsustatud ja mõnda haiglaslikult võimendatud, väärib imetlust see, et noor ja ulaka käekirjaga Vallo Kirs ja Tõnis Parksepp suutsid üüratu materjali suruda mõnetunnilise teatritüki raamidesse.

Intrigeeriv lähedus

Et saalis endale sobiv koht leida, tuleb teatrisse minna varakult — toolid on nummerdamata. Esimene elamus langeb vaatajale osaks juba enne koha sissevõtmist: toolil ootab ees peategelase kalligraafiahuvile viitav vaba käega kirjutatud ja kokkurullitud kavaleht.

Lava on paigutatud publiku keskele, nii et kui oleks lubatud, võiks prožektorite kuumuses tegutsevate näitlejate laubalt higi pühkida. Kui tegevus leiaks aset teatri suurel laval, oleksid emotsioonid kindlasti tunduvalt tagasihoidlikumad ja lavastus ei mõjuks kaugeltki nii ehedana.

Draamast muinasjutuks

Lavastuses teevad kaasa Tartu ülikooli kultuuriakadeemia teatrikunsti üheksanda lennu tudengid ja ka mõni Ugala näitleja. Noorte näitlejate sisemine taktimõõt on teadagi hoopis teine kui neil, kes juba aastaid teatritööd teinud. «Idioodis» on aga noored andnud neile, kel seljataga rohkem lavastusi kui nendel eluaastaid, hämmastavalt jõulise sisepõlemise.

Väga häid rolle pakub Kat­rin Kalma, mängides noorukest Varjat, vend Koljat, jutustajat ja kõikvõimalikke teenijatüdrukuid. Ka teised sobivad oma osadesse hästi ning mosaiikpilt peaks kokku saama, kuid midagi jääb siiski puudu. Nimelt on otsustatud toime tulla väheste näitlejatega ning lavastuses ei ole võimalik sõna sekka öelda Afanassi Ivanovitš Totskil ja Ganja värvikal isal kindral Ivolginil.

«Totski ei saanud tulla,» oli kuulda Nastasja Filippovna sünnipäeval, kuigi teadupärast mängis too romaanis äärmiselt olulist rolli. Lavaloos näeme liialt vähe magusat põlgust, mida õnnetu elukäiguga daam tema vastu tundis.

Olemas on kaks kolmest Jepantšini õest, kindral ja tema proua, vürst, Nastasja, Rogožin, Gavrila ja muidugi Lebedev.

Minu arvates oli lavastus ideaalilähedane, kuid enne lõppu väänati süžee liiga romantiliseks. Viimane valgusmäng oli mässitud ülearu kenasse kinkepaberisse, muutes draama muinasjutuks. Lugu jäi justkui õhku rippuma ning saalist välja astudes oli kuidagi poolik tunne.

Suurepärased ideed

Noorte lavastuses oli aga küllaga seda, mida imetleda. Helikeel oli igati asjakohane ja suutis üllatavalt hästi emotsioone edasi anda. Ka vaatemängulisust jätkus ning dekoratsioonid olid vapustavalt head. Neli kohvrit ja lava ääristavad kardinad kandsid ühtaegu praktilist väärtust ja pakkusid vürst Mõškinile pelgupaika. Au ja kiitus ideede autori(te)le!

Kõrgkultuur on meie uksepakust vaid mõne sammu kaugusel. Vähese raha eest saab teatrist mõtteainet paljudeks unetuteks öödeks.

LAVASTUS

Fjodor Dostojevski «Idioot» esietendus Ugala väikses saalis 21. novembril.

• Lavastaja Vallo Kirs

• Dramaturg Tõnis Parksepp

• Muusikaline kujundus Tanel Kadalipp

• Kunstnik Jaanus Laagriküll

• Valguskunstnik Villu Konrad

• Osades Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Kristian Põldma, Siim Maaten, Tarvo Vridolin, Katrin Kalma, Andres Tabun, Marika Palm ja Vilma Luik.

Allikas: Ugala