13. novembril kogunesid džässisõbrad taas õhtut veetma elustiiliklubisse Podagra, kus seekord vallutas pisikesevõitu lava energiaküllane VindPower.
Energiasüst džässiklubist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VindPoweri eestvedaja on ERSO klarnetist, helilooja, pedagoog ja džässmuusik Meelis Vind, kes hiljuti pärjati kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga.
Vind on tudeerinud Peterburi ja Tallinna konservatooriumis. Džässis on ta iseõppija ja peab oma õpetajaks ka sõber Ants Laigi.
VindPoweri koosseisus mängivad veel trummar Ahto Abner, bassist Mihkel Mälgand, kitarrist Virgo Sillamaa ja pianist Raun Juurikas. Seekordne Viljandi ülesastumine oli ühtlasi nende äsja ilmunud albumi «Vindpower» esitluskontsert.
Helimaalingud
Kontserdi avalugu täitis väikese Podagra tohutu energia ja muusikaliste helimaalingutega. Iga lugu oli tabava, samas mitmetasandilise pealkirjaga. Tekkis tunne, justkui oleksid sattunud kunstisaali, kus Tšiili sürrealisti Matta maalide vaatamise asemel saab hoopis elavat muusikat kuulata. Eriti sürrealistlikku meeleolu pakkus Meelis Vind pehme ja sügava kõlaga bassklarnetil musitseerides.
Kontserdi kolmas lugu «Rännak» iseloomustas VindPoweri muusikalisi lähtepunkte väga ilmekalt. See oli improvisatsioon, mille algidee end metamorfooside kaudu ise vormis, saades samal ajal mõjutatud väliskeskkonnast (kaasinterpreetidest). Tooni andsid teadlikkus ja selgus, muusikat ei risustatud üleliigse infoga. Elektroonilised lahendused viisid piirid veel kaugemale ning andsid võimaluse muusikalisteks katsetusteks.
Meeldejääv oli Ahto Abneri soolo, mis lõpetas ühe loo, alustades sujuvalt juba teist.
Õhulised motiivid
Õhtu nauditavaima muusikalise mõtiskluse pakkus Mihkel Mälgand. Tema improvisatsioonis olid ilusad pehmed õhulised motiivid, mis tõid esile basskitarri lüürilisuse ning interpreedi oskused.
Virgo Sillamaa soolosid iseloomustasid ekspressiivsus, energia ja salakavalus. Ta rääkis justkui läbi lillede, kuid lillede asemel olid hoopis paksud männid, millest ei saanud mööda vaadata. Improviseerides pinged üha kasvasid, aga lahendusi ei tulnud, tulid vaid uued ideed.
Meelis Vindi soolodes oli klassikalise helikeele loogikat džässilikus kastmes, samuti eklektilisust ja piiride kaugemale nihutamist. Pianist Raun Juurikas pakkus taas uusi kõlavärve ja keerulisi rütmielemente.
Sellist energiat, groove’i ja improvisatsioonilist mitmekesisust kohtab eesti muusikas harva, seega on VindPower omapärane ning väärt süvenemist ja plaadilt kuulamist.
Esinejad olid südamlikud ning suhtlesid lahedalt publikuga, kuigi neile endile kostis enamjaolt suminat. Samuti astusid tunnustatud interpreedid kultuuriakadeemia noorte muusikutega jämmiõhtul koos lavale ning see jättis paljudele kindlasti kustumatu mälestuse. Suur rõõm oli näha saalis nii rohkesti publikut. Üha enam kuulajaid hindab head elavat eesti muusikat.