Saja tuhande kuldnoka taevaballett ja kasside pühapaik igaveseks ehitatud linnas

Piazza del Popolo väljaku kõrval asuvalt terrassilt avaneb Roomale kordumatu vaade. Pilvedesse puhkama heitev Vahemere päike venitab varjud pikaks ning annab taamal paistvale Vatikani Püha Peetri kirikule ebamaise kuma ja muudab tavalised kutsad mõneks hetkeks muinasjutuliselt helendavateks päikesekoerteks. Terrassilt paistab enamik linna sadadest vaatamisväärsustest nagu peo peal. Foto: Margus Haav / Sakala

Roomas haljendavad novembris palmid. Sidrunid ja granaatõunad on valmis saanud. Ümberringi õitseb, sumiseb ja sädiseb.

Võimatu on unustada Rooma õhtute lummavat valgust. Alatiseks jäävad meelde novembripäikese viimased kiired embamas Caracalla müüre. Soe vihm Vatikanis. Kuldnokkade maagiline tants õhtutaevas. Vaikselt hääbunud sadamalinna Ostia jäänused. Iseteadlikud kassid ajamas oma kassiasju unustatud templi maalilistel varemetel. Harjumatutest lõhnadest läbiimbunud õhk.

Rooma on eriline ja imetabane linn, mis aina kasvab ja muutub.

Roomlastel on alati olnud kindel ettekujutus sellest, kuidas asjad olema peavad. Kunagise impeeriumi keskusest juhiti territooriumi, mille piir ulatub Iiri merest Musta mereni ning läbi Põhja-Aafrika. Rooma valitses praegusest Euroopa Liidust kaks korda suuremat maa-ala.

Paari tuhande aasta tagust hiilgeaega pole lihtne rekonstrueerida. Kuigi mitu imperaatorit ja muud tollast mõjuvõimsat isikut saatis korda rohkem kuritegusid, kui suudaks välja mõelda ükski tragöödiakirjanik, on nende ajast säilinud tohutu kultuuripärand ääretult mitmekesine ja kütkestav. Veel tänapäeval leitakse endistel Rooma riigi aladel olevat paremad kombed, peenem maitse ja teravam mõistus.

Kapteni kannatuste rada

Itaallased ise ütlevad Rooma ja selle imede kohta: «Non basta una vita!» («Ühest elust jääb väheks!») Reisi algul tundus, et nende imede nägemine lükkub üsna kaugele edasi.

Müncheni lennuvälja kohal olid tumedad pilved ja puhus kõle tuul. Lufthansa suur Airbus liikus saksa täpsusega stardiraja poole, kui korraga hakkasid altpoolt kostma kummalised kolksud. Lennuk peatus. Taamal seisvast jaamahoonest valgus selle ümber parv tehnikuid.

Ei läinudki kaua aega, kui kapten teatas, et pidurid on üle kuumenenud ning turvakaalutlustel tuleb lennukit vahetada.

Uus Airbus oli valmis stardirajale suunduma, kui juba tuttav hääl teatas, et millegipärast ei sulgu uks ja start lükkub edasi. Jaamahoonest valgus lennuki ümber parv tehnikuid.

Peagi kostis kõlaritest taas kapteni hääl, millest võis aimata, et viimased tunnid pole olnud kergete killast. Nüüd selgus, et uks sai korda, aga trepp on kuidagi kere külge jäänud ega taha lahti tulla. Jaamahoonest valgus lennuki ümber puhanud parv tehnikuid.

Klaasistunud pilguga reisijad olid langenud juba väikesesse letargiasse. Stjuardessid jagasid taas veetopse. Ja äkki võttis kapten uuesti sõna. Reisijad tardusid. Õnneks ütles ta rohkete vabanduste saatel sedakorda, et niisugust päeva pole tema 16-aastase lennupraktika juures veel olnud, kuid nüüd on viimaks ometi kõik korras.

Airbus rebis end kolmetunnise hilinemisega maast lahti, ületas maalilised Alpid ja... siis avanesid uksed juba päikeseküllasel Fiumicino lennuväljal, kust Rooma on ligi 30 kilomeetrit.

Olime aja ja raha kokkuhoiu mõttes bussipiletid sinna interneti kaudu valmis ostnud. Räsitud välimusega kontrolör keerutas väljaprinditud pileteid tüdinult käes ning kirjutas sinna viimaks pastakaga numbri 2. Mõtles siis hetke ning tõmbas sellele kindluse mõttes ringi ümber.

Väljakuulutatud väljumisajast kolmveerand tundi hiljem ettesõitnud päevinäinud buss kuulus võrdlemisi uuele firmale ning nagu selgus, ei kavatsenud ta kuhugi sõita enne, kui kõik kohad täis. See võttis aega umbes tunni.

Olin Roomaga kohtumist oodanud terve elu. Mis on neli raisatud tundi selle kõrval?

Punased kingad ja rolleritšikid

Luigi Malerba toreda raamatu «Kodanik Koni» minategelane avaldas kahetsust, et kõik vanade roomlaste ehitised on tänapäeva roomlaste kätte langenud. Õnneks ei ole asi üldse hull: minevikupärandisse suhtutakse Roomas piisava respektiga. Seda linna külastab aastas umbes kümme miljonit turisti ning tal on, mida neile näidata.

Põhimõtteliselt ongi tegu tohutu muuseumiga, kus on 2,7 miljonit püsielanikku ja kus liikudes tunned end nagu keset materialiseerunud ajalooõpikut. Michelangelo kujundatud suurejoonelised väljakud,

Raphaeli ja Caravaggio meistriteosed kirikutes, Bernini purskkaevud ja muidugi antiikse Rooma varemed. Väga kerge on saada kultuuri üledoosi. 2000-aastase ajalooga impeeriumist on jäänud avastamiseks veel küll ja küll, et mõista seda suurejoonelist ja erilist kooslust, mis kunagi moodustas Vana-Rooma.

Elu pulbitseb Roomas muidugi ka praegu. Üks suuremaid moodsaid müsteeriume on parkimine. Kuigi roomlased eelistavad kasutada rollereid või miniatuurseid linnaautosid, näib nendele kohta leida keerulisem kui mõnes muinasjutus eluvett hankida. Roomas pargitakse sinna, kuhu pole võimalik parkida, ning alati võib kindel olla, et keegi pargib ka selle kõrvale, kes on parkinud sinna, kuhu pole võimalik parkida.

Tuhanded lõhnadega peibutavad toidukohad, sajad pisipoed. Miljonilinn võib endale lubada mõelda ka kõige peenemale maitsele. Nii leidub seal pood, kus müüakse ainult kolme-neljakümne aasta taguseid filmiplakateid, ja kauplus, mis on pühendatud absindile.

Nii roomlased kui roomlannad on hoolitsetud, käivad väga hästi ja kallilt riides ning trendikamad ei võta oma hinnalisi päikeseprille eest isegi metroos. Vaiksematel tänavatel saabub magus parfüümipilv paar-kolm meetrit enne sinjooret ennast. Selle hooaja kõige suurem hitt näis härradel olevat aga punased kingad.

Omaette vaatamisväärsus on rolleritšikid. Need on kahekümnendates aastates iseteadlikud neidised, kes kasutavad liikumiseks klassikalisi Vespa rollereid ning kannavad liibuvaid teksasid ja trimmis nahktagi. Kiiver, mida nad ei võta peast ka turulettide vahel kaupa valides, on neil nii võimas, et pisem näitsik mahuks sinna ilmselt ka kerra tõmbama, ning kiivrivisiiri vahelt paistab enamasti pikk peenike sigaret.

Olgem ausad, kümme miljonit ringisagivat turisti on igaühele paljuvõitu. Roomlased on aga kuidagi säilitanud viisakuse ja lahkuse ning sa võid olla kindel, et abivalmis on nii hiiglasekasvu karabinjeer kui pappkaste tassiv kõhukas karniomanik, pirakas sigar vuntside all tossamas.

Metroorongi uksed on juba pooleldi sulgunud. Korraga lupsab nende vahelt niigi pilgeni täis vagunisse halli pintsakuga vanem härra. Kuidas ta seda teeb, jääb silmale tabamatuks. Kõik käib välgukiirusel. Efekt on umbes sama kui vaadata šampusepudeli korki aegluubis pudelile tagasi vupsavat. Härra palub rõõmsalt vabandust, kohendab prille ning katsub kusagilt kinni haarata. Seal ollakse üldse varmad tänama ja paluma. Sümpaatne.

Sümpaatne ei ole aga see, et kõik hinnad on isegi värskemates reisijuhtides kirjasolevatest tunduvalt kõrgemad. Selleks et väljas süüa, ei pea küll maja panti panema nagu näiteks Norras, kuid kulutused on tähelepanuväärsed. Kui üritada einetada ilma veinita, siis kutsutaks kohale ilmselt politsei või hullumaja auto. Pudel veini on poes pudeli piimaga peaaegu samas hinnas.

Läheme, kesklinnast saadud flaier näpus, vaatama 5D filmi Rooma ajaloost. 7 eurot ligi tunnise ekskursiooni eest tundub võrdlemisi mõistlik. Kino eesruumis teatab aga plakat, et pilet maksab 12 eurot. No olgu. Kui sai juba nii kaugele tuldud... Kassani jõudes selgub, et hind on sujuvalt kerkinud 18 euroni! Selline hüperinflatsioon on meile liig mis liig ning tuleme tagurpidi tänavale tagasi.

Aeg, päike ja jumalik kord

Rooma kõige uhkemad ehitusmälestised on pärit meie ajaarvamise algusest. Siis ei olnud Rooma enam vabariik, vaid seda valitsesid keisrid ning nood pidasid auasjaks rajada suurejoonelisi sammaskäikudega väljakuid ja avalikke hooneid. Keiser Augustus oli uhke selle üle, et tellistest Rooma asemel jättis ta endast maha marmorist pealinna.

Roomast paarikümne kilomeetri kaugusel Tiberi suudmes puhkab vaikselt see, mis on alles Ostia Anticast, Roomale olulisest sadama- ja kaitselinnast. Ostia sadama kaudu liikusid kunagi mõõtmatud meretagused rikkused. See oli suurepäraselt projekteeritud ja ehitatud linn, mis hääbus vaikselt koos Rooma impeeriumi allakäiguga. Elanikud lahkusid ning majad kattusid vähehaaval mudaga, kuni linn unustati. Alles veidi enam kui saja aasta eest hakati seda välja kaevama.

Nüüd on Ostia vaikne kohake, mis pole turistidest ummistunud. Kunagiste toretsevate villade vahel on sirged laiad tänavad, termide ilusatel mosaiikpõrandatel veerevad üksikud piiniakäbid. Ostia on väga hästi säilinud ning suur osa omaaegsest ilust ja harmooniastki on alles. Amfiteatri marmoristmed on soojad, puhub karge meretuul. Üksikud varemete vahel uitavad inimesed on väga vaiksed. See on vaieldamatult väega koht.

Kõige rohkem tõmbas mind siiski Pantheon, ainus Rooma kunagistest ehitistest, mis on peaaegu algkujul meie ajani vastu pidanud. 1900 aastat vana hoone, mis ehitati kõigile jumalatele, on oma hiiglasliku, 5000-tonnise betoonist valatud kupliga inseneritöö triumf. Sellel on tänapäevani maailma suurim tugevdusteta betoonist võlvlagi.

Pantheoni tipus on üheksa meetri laiune ümmargune avaus, kust päike pääseb sisse piiluma ja kordumatuid valgusmänge pakkuma. Viimased uurimused peavadki Pantheoni hiiglaslikuks päikesekellaks.

Roomlastele olid aeg, päike ja jumalik kord omavahel lahutamatult seotud. Pantheon on hoolikalt läbimõeldud iseseisev maailm ja sellega seotud salapära püsib seniajani.

Caracalla termid on mahutatud umbes 12 hektari suurusele maa-alale. Seal olid omal ajal külm, soe ja kuum saun ning purskkaevudega ujumisbasseinid, lilleaiad, raamatukogu ja muusikatoad. Ainuüksi suplussaal mahutas 1500 inimest.

Õhtupäike annab termide varemetele punakuldse tooni. Mäekingul kahiseb vaikselt piiniasalu. Taevas on sini-sinine. Eemal kääksub rauast värav ning on kuulda valvuri vilistamist.

Kui väga tahta, võib kõrv Caracalla kõrgete müüride vahel tabada vaevukuuldavaid pillihelisid, vee vulinat ning ammuste häälte kaja. Üksikute uitajate varjud venivad pikaks ning ulatuvad müürilõhesse, kus saavad üheks tuhandete teiste varjude ja sajanditetaguste sosinatega.