Arvamisjulgus vajab kasvatamist

Laupäevane poliitikutevastane aktsioon Viljandis tõestas, et üheskoos võivad eestlased oma tõekspidamisi avaldada küll, kuigi ühekaupa nad seda võib-olla nii agaralt ei teeks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuigi nädalavahetusel kogunes hulk inimesi nii Viljandis kui Tallinnas poliitikute vastu meelt avaldama, ei lähe eestlased kambavaimuta naljalt kedagi kritiseerima, sest neis istub vastuhakkamise tõrge. Seda annab aga ületada.

Millal avaldasite hiljuti oma näo ja nimega kõval häälel avalikult arvamust millegi meeldiva või ebameeldiva kohta? Ega vist tulegi väga ette? Eestis on viimase aasta jooksul korraldatud küll ridamisi streike ja pikette, kuid see, et üksikisik algataks arvamuseavaldamise või teemapüstitamise, paistab Eestis olevat pigem erand. Täpselt samamoodi ei leia internetikommentaariumist naljalt oma nime all hinnangu andjat.

Kui mõne tuntud inimese esinemine ajalehe arvamusküljel nime ja näoga ei ole midagi erilist, siis hoopis teistmoodi suhtuvad sellesse lehetoimetusse sattunud niinimetatud tavainimesed. Nii mõnigi tahab lehes sõna võtta, kuid pole nõus tegema seda oma nime all.

Inimesed kardavad võimu

Kliiniline psühholoog Elen Kihl arvas, et Eesti ühiskonnas eksisteerib nõukogude pärandina endiselt aukartus autoriteedi ees.

«Eks see alga kodust — kui palju lubame oma lastel arvamust avaldada?» kommenteeris Kihl. «Vanem on ju lapsele autoriteet. Kui kodus on hoiak, et vanemal on alati õigus, kujunebki väike hirm autoriteedi ees: vanemal on alati õigus, ülemusel on alati õigus, ka valitsejal on alati õigus. Ja autoriteedile vastu hakata või oma arvamust avaldada on taunitav.»

Psühholoog tõdes, et praegu kasvab peale küll uus põlvkond, aga seda kasvatavad inimesed, kes on tulnud autoritaarsest nõukogude korrast.

Kihli jutu järgi pelgavad inimesed sekeldusi. «Miks ei teatata politseisse kuriteost? Sest ei taheta sekeldusi — äkki kutsutakse välja ja tahetakse ütlusi. Kui teised seda teevad, on väga hea,» tõi ta näite.

Sotsioloog Andrus Saare hinnangul pelgavad inimesed avalikult arvamust avaldada, sest eales ei või teada, millal see nende vastu pöördub.

«Ajad ja inimesed muutuvad ning kes tahaks oma argielu ja karjääri hädaohtu panna, parem on igaks juhuks ettevaatlik olla,» selgitas Saar. «Euroopa ja maailma väärtuste

uuringud on näidanud, et meis istub allumise sündroom tugevamalt kui vana Euroopa inimestes. Siiski peab ütlema, et viimase paarikümne aasta jooksul on eestimaalastel tuntavalt suurenenud usaldus teiste inimeste vastu, kuigi ka see näitaja jääb Lääne-Euroopa omast veel kaugele maha.»

Arvamuse avaldamata jätmise teiseks põhjuseks peab Saar seda, et seisukohavõtt eeldab eeltööd ja vastutust.

«Arvamus ei saa piirduda ainult säutsuga,» kõneles sotsioloog. «Inimestel, kes tavaliselt ei kirjuta tekste, seda enam ajakirjanduslikke lugusid, käib see töö üle kivide ja kändude.»

Eesti ajalehtede liidu tegevdirektori Mart Raudsaare arvates domineerivad arvamusartiklite autoritena avaliku elu tegelased, ajakirjanikud või mingi eluvaldkonna spetsialistid, sest sellise artikli kirjutamine nõuab argumenteerimisoskust ja valdkonna tundmist.

Raudsaare hinnangul võiksid ajalehed kaaluda oma kirjasaatjate võrgu kujundamist nii, et neid juhendavad professionaalsed ajakirjanikud ja lugejakirjade rubriiki ei kaaperdaks üksikud produktiivsed kirjasaatjad.

Andrus Saare kinnitusel hoiab inimesi arvamust avaldamast ilmselt ka soovimatus saada ära kasutatud või selge arusaam, et õhuliigutamisest ei muutu midagi. «Seni, kuni kodanikualgatusel pole mõju seadusandlikule tegevusele või poliitilise kultuuri edenemisele, ei hakka inimesed naljalt laskeava ette viskuma,» nentis Saar.

Massis on julgem

Samal ajal osalevad eestlased massilistes arvamusavaldustes, nagu näitasid nädalavahetuse aktsioonidki.

«Kui kujuneb kriitiline mass samasuguse arvamusega inimesi, on sellega lihtsam kaasa minna,» lausus Elen Kihl. «Kui kollektiivis hakkab üks inimene põtkima, ei ole eriti raske teda lahti lasta. Aga ei saa vallandada kogu asutust.»

Raudsaare teada on Eesti inimesed väga agarad avaldama arvamust sotsiaalmeedias. «Lõppeval aastal on olnud kaks suurt streiki ja mitmesuguseid rahvarohkeid meeleavaldusi, mida pole Eestis aastaid nähtud,» meenutas ta. «Selle põhjal tundub, et suuremas seltskonnas või sotsiaalmeedia sõprade ringis avaldavad Eesti elanikud endiselt aktiivselt oma arvamust.»

Saar tõstis omakorda esile, et inimesed ei anna endale tihtilugu üldse aru, milles nad osalevad.

«Lootusetus võib üle kasvada võõrandumiseks, ilmajäetuse tundeks,» selgitas ta. «Paljude skandaalide puhul ei puutu me kokku mitte ainult vassimise, vaid sellegagi, et ergastatud avalikul arvamusel pole teavet asjade olemusest. Sellisesse olukorda satuvad mõnikord professionaalsed arvamusliidrid. Nad kommenteerivad neile teada antud, välja pakutud, mõnikord suhtekorraldajate ette söödetud fakte, et luua suunatud emotsionaalne foon. Mida siis veel vähem informeeritud kodanikest loota? Massi­psühhoose on päris lihtne vallandada.»

Elen Kihli arvates saab inimeste hoiakuid muuta, julgustades neid oma arvamust välja ütlema.

«Väga suur mõju on kodu kõrval koolil, sest tegu on kollektiiviga ja kõik algabki sellest, kui palju juletakse oma ideid kollektiivis välja pakkuda,» teadis ta. «Vaatan, et inimesed ei oska ajurünnakut korraldada. Selle mõte on ju välja pakkuda kõikvõimalikke, isegi absurdseid ideid. Aga nii kui sa midagi teistsugust välja pakud, hakatakse sulle vastu vaidlema, et oi, nii küll ei saa.»

Andrus Saar ootab, et ühiskonnas tekiks suurem usaldus.

«Eesti ühiskonnale oleks kahtlemata kasulik, kui suureneks kodanikuaktiivsus,» ütles ta. Saare sõnul on viimase 20 aasta jooksul tuntavalt juurde tulnud neid inimesi, kes leiavad, et võim peaks kaalukaid otsuseid tehes arvestama avaliku arvamusega. «Meedia peab olema avaliku arvamuse ja võimuinstitutsioonide usaldusväärne vahendaja ning sellega täitma kontrolli ja võimu survestamise ülesannet. Kui seda tehakse avalikkusele arusaadavalt, lisandub kindlasti neid inimesi, kes leiavad, et nad vastutavad ühiskonna käekäigu eest.»

Mart Raudsaar on seisukohal, et ajakirjandus peab võtma luubi alla juhtumid, kus kedagi on ahistatud või lausa represseeritud oma argumenteeritud arvamuse avaldamise pärast.

Kas internetikommentaare peaks reguleerima?

ANDRUS SAAR,
sotsioloog

Väljastpoolt tulevad reeglid aitavad ehk kommentaaride taset tõsta, kuid paraku on ülereguleerimisel negatiivsed järelmid. Osa inimesi kirjutab väga asjalikke kommentaare, kuid nad tõepoolest ei taha seda teha oma nime all. Näiteks mõne erakonna liige väljendab arvamust, mis ei pruugi kattuda erakonna seisukohtadega. Meil ju erakonnad teistsugust arvamust ei salli.

Inimesel on õigus privaatsusele ja samal ajal õigusele arvamust avaldada. Millises vormis seda teha, sõltub juba kultuurist. Seda on seadustega väga keerukas suunata. Mulle näib, et asjad on hakanud arenema paremuse poole. Räigete, sügavat valu tegevate kommentaaride arv väheneb. Kommentaatorite kommuun reguleerib end ise.

ELEN KIHL,
kliiniline psühholoog

Anonüümsus internetikommentaarides on kas argus, alalhoidlikkus või võimalus olla karistamatult ebaviisakas. Miks siis inimesed ei taha asjaliku ja igati viisaka kommentaari alla oma nime panna?

Põhjuseks võib olla soov teistele meeldida. Kui panen oma nime alla, siis äkki see arvamus mõnele ei meeldi ja ma igaks juhuks jään ikka anonüümseks. Kui sa ei ole oma nime alt midagi avaldanud, siis ei saa sinu kohta ka keegi midagi öelda.

MART RAUDSAAR,
Eesti ajalehtede liidu tegevdirektor

Kindlasti ei saa väita, et anonüümsed netikommentaatorid oleksid alati avaliku elu tegelased, kes jätavad oma nime all esinemata poliitilistel põhjustel, kartes tööandjat või samu netikommentaatoreid.

Arvan, et veebiportaalid peaksid teadma, kes on nende kommentaatorid. Kas nad seda võimalike kohtuasjade puhul kohtus avaldavad või ei, on osaliselt allikakaitse küsimus.

Tundlike poliitika- või majandusküsimuste puhul, kus eksisteerib kaalukas avalik huvi, peavad ajakirjanikud oma allikaid kaitsma. Kahtlen, kas ajakirjandus on sama hinda nõus maksma kõigi anonüümsete kommentaaride puhul.