TÄNU TAEVALE nägid ühe hääbuva vanamehe silmadki ära, kuidas eestlase hing lõpuks liigahtas võimulolijate omavoli löödud haavadest ja sundis selle omavoli vastu välja astuma. Sama meelierutav oli omaaegne kompartei võimuvaring Venemaal — seda oli ju küll oodata, aga selle juhtumise aega ei osatud ennustada.
Reformiklanni varing tuli tänu haritud hinge ja ausa südamega inimestele, kes avaldasid Harta 12. Kahjuks kuuluvad mõned arvamusliidrid ja kolumnistid sellesse põlvkonda, kes jäi poliitiliselt harimata, õigemini marksistliku maailmavaate jääknähtude küüsi, ning materdavad nüüd hartat.
Annaks taevas veel sedagi, et hartaga ei juhtuks meie presidendi ümarlauaarutelu järel nii, nagu läks Teise ilmasõja ajal Churchilli ja Roosevelti hartaga, milles suurriigid lubasid Nõukogude Liidu hõivatud aladel hea seista seal sõjani elanud riikide taastamise eest. See on hoiatav märk suurte juhtide sõnasöömisest.
MURET VALMISTAVAD need kümned mõtteavaldused, mis otsivad Harta 12 sisus kellegi saamahimu või võimulepürgimise katset. 50 aasta jooksul rikutud kasvatuse tõttu ei võeta üleskutset konkreetsete nõuete esitamisena, vaid ehk isegi paljasõnalisusena, mida ei saa mõõta, kaaluda ega tulutoovaks pidada. Valdavalt kardavad Harta 12 kriitikud ikka kellegi karvast kätt kõige selle taga.
Turumajanduse aabitsa kirjutaja Adam Smith rääkis juba XVI sajandil nähtamatust käest, mis sunnib inimest tööst kasu saama. Samuti võib Harta 12 ilmutajaid pidada nähtamatu käe mõju esiletoojaks ehk inim- ja mõttevabaduse külvajaks söötis demokraatia põllule. Osa harta kriitikuid ei leia seda pointi, milles valitsust ebaausaks peetakse.
OMETI KIRJUTATAKSE lehtedes iga päev mõnest inimesi ahistavast seaduseelnõust või nende fakti ette seadmisest, näiteks et siia püstitatakse nüüd radarimast või rajatakse laskeala. Võhmas otsustas mingi kitsas võimuring inimeste elukohta laululava ehitada, Otepää kandis hakatakse külaelanike selja taga kruusa kaevama ja vedama.
Viljandis astuti valitsuse hoolimatu valevorstlikkuse vastu sõnadega: «Ükskord prahvatab vimm.» Rahulolematus on kogunenud aegamööda, aga kui põhjused kokku lugeda, saab neist väga pika rea, mida vürtsitab veel kõikvõimalike suurekarjaliste nõukogudega sihtasutuste (ikka riigi raha segamini erarahaga) raharaiskamine, mis on tervishoiu-, haridus-, korrakaitse- ja päästetöötajate naeruväärse alarahastamise taustal eriti räpane.
Raiskamise ja sellega kaasneva kuritahtliku kitsikuse krooniks on presidendi ja valitsusjuhtide parastamised ning kurjakuulutavad ennustused, et nii rikkad Põhjamaad kui Lõuna-Euroopa riigid üle jõu käivate sotsiaalsfääri kulutuste tõttu pankrotistuvad. Isegi riigikohus on pandud seaduste tõlgendamise abiga kõrgete parteilaste kuritegusid tühistama ja prokuratuuri tööd labastama.
OOTAME PÕNEVUSEGA, kas parlament kirjutab riigieelarve seadusesse valitsuses plaanitava arstilepääsemise visiiditasu kuni viie euroni tõstmise, mis oleks järjekordne ebaaus jõuvõte või koguni arstidele streigi eest tagasitegemine.
Samal ajal makstakse rahva rahast kinni majandusvigadega tekitatud kahjud ning mitte kedagi ei võeta nende vigade eest vastutusele, ametist lahkujaid hoopis premeeritakse utoopiliste lepingusummadega. Nõutakse, et kui meid on valitud, siis las me teeme nüüd neli aastat jutti. Vaat see ei ole demokraatia, vaid võimu kuritarvitamine, mis ei tööta rahva hüvanguks.
Eestis nende erakondadega elu kohe sugugi ei edene. Uute rahvaesindajate võimulepääsemine oleks justkui täielikult välistatud, nagu üritati 1933. ja 1934. aastal takistada vabadussõjalaste võimulepääsu.
Valusalt kahju on meie praeguse põhiseaduse tegijate asjatundmatuse pärast. Nad pingutasid kangesti parlamentaarse korra kehtestamise nimel ega arvestanud mõttelaiskusest, et võimukriisi tekitasid just erakonnad, mitte rahulolematud vabadussõjalased.
sõjaeelse Eesti parlamendis käis võimuerakondade ja vastasrinna vahel lehmakauplemine, praeguses teeb opositsioon ööistungeid. Kasu ei ole kummastki, sest seaduste vastuvõtmise reeglistik on nii võimukeskne, et selle abil ei pääse eriarvamused arutelulegi — seda nimetatakse teerulliks. Enne riigikogu reeglistiku demokratiseerimist ja erakondade seaduste muutmist ei ole mõtet rahva võimu esindamisest tõsisemalt rääkida.
Ei rahva tollane ega praegune arvamus soosi iseenese tarkusest tegijaid, vaid hea nõu kuuldavõtjaid. Seda igapäevases töös, mitte nelja katseaasta järel.