Kalle Küttis: jääda olnuks mugav, ent süda ihkab midagi uut

Isiklikud asjad pakkis Kalle Küttis maavanema kabinetis juba nädala algul. Üleeile, enne «Sakalale» intervjuu andmist, tõstis ta kokku viimased paberid. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Neljapäeval Viljandi maavanema kohalt lahkunud Kalle Küttis usub, et tal olnuks võimalus mugavalt ametis jätkata veel vähemalt viis aastat, kuid süda kiskus teda haridusvaldkonna ümberkorraldusi juhtima.

Kalle Küttis, esmaspäeval asute te Tartus haridus- ja teadusministeeriumi asekantsleri ametisse. Kas olete juba uue töökoha üle vaadanud?

Kantsler Janar Holm ütles, et praegu käib minu kabinetis remont, aga ta lubas, et uue nädala alguseks on kõik valmis.

Ega ma veel täpselt ette kujuta, mismoodi see asi seal käima hakkab. Lähen esmaspäeval kohale ja asun tutvuma.

Mis meeleoluga te täna Viljandi Vabaduse platsi äärse maja ukse enda järelt sulgete? Te olete maavalitsuses töötanud üle 20 aasta ning ilmselt andnuks valitsus teile võimaluse veel viis aastat maavanemana jätkata. Kuipalju te praegu kõhklete või kahetsete?

Muide, ma avastasin, et kirjutasin nüüd, 59-aastasena, oma elu esimese lahkumisavalduse. Aga kõhklust selles otsuses polnud, sest ma olin enda ees olevaid variante üsna pikalt vaaginud.

Inimesena on mul muidugi kahju, sest kuigi olen pärit Ida-Virumaalt, on kõik minu senised töökohad asunud Viljandi maakonnas. Usun, et olen selle aja jooksul viljandimaalaseks ja võib-olla isegi mulgiks kasvanud — minu kõige magusam eluetapp pärast sõjaväge ja ülikooli möödus Tarvastu vallas.

Tõsi, mulle vihjati, et ma oleksin saanud soovi korral maavanemaks edasi jääda. Sellele mõeldes meenub mulle ikka 1987. aasta suvi, kui ma Mustlast Viljandisse tulin. Olin selleks ajaks kaheksa aastat sealse keskkooli direktorina töötanud ning juhtinud nii õpetajate elamu kui uue koolimaja ehitamist. Vastne õppehoone võeti vastu 29. juulil kell 11 ning samal päeval kell 13 määrati mind Viljandis uuele töökohale. Ka siis leidus neid, kes nimetasid mind idioodiks: ehitab oma käe järele koolimaja valmis ega üritagi seda nautida!

Praegune aeg on toonasega paljuski sarnane: olen maavanema töö selgeks saanud ja kõik olulised asjad oma käe-jala järele sättinud. Aga ma olen juba kord selline tüüp, kellele meeldib rohkem midagi uut ehitada kui igapäevast rutiini ja turvalisust nautida. Haridusministeeriumis seisab ees põhjalike muudatuste aeg ja see tundub mulle ahvatlevana.

Teisisõnu võib siis öelda, et maavanema amet ei paku teile praegusel kujul küllalt pinget ehk on liiga lihtne.

Ma ei ütle, et see lihtne on, sest igasuguste jamadega tuleb palju kokku puutuda. Kui aga sisse arvutada ka kohusetäitjana töötatud periood, sai mul 23. märtsil selles ametis täis kuus aastat ja näib, et see on piisavalt pikk aeg, et rutiin mõnes aspektis liigseks muutuks. Eks ütle ka juhtimispsühholoogid, et see on aeg, mille järel kipub hasart kaduma.

Kuivõrd erineb see maavalitsus, millest te lahkute, sellest, kus te maavanemaks hakkasite?

Peab tunnistama, et maavalitsuste ja maavanemate roll on vahepeal üksjagu devalveerunud.

Seadustega ettenähtud ülesandeid pole eriti maha võetud, kuid vahendeid on jäänud tunduvalt vähemaks.

Kõige raskem hetk oligi minu ametiaja algul, kui tervelt kaheksa senist maavanemat olid otsustanud riigikokku minna. Siis avastasid erakonnad, et selles ametis on võimalik populaarsust koguda. Maavanemate ümber hakkas siginema aina enam poliitilisi kirgi ja sellest institutsioonist tehti kaup.

Teie olete olnud üks väheseid maavanemaid, kes ei kuulu erakonda. Kui tihti parteilased teid meelitamas on käinud ning mida nad on pakkunud?

Kõige tugevam surve — kui seda nii võib nimetada — oli 2004. aastal. Toona pakkus Res Publica mulle haridusminister Toivo Maimetsa abiministri kohta ja et see oli erakondlik ametipost, olnuks parteiga ühinemine vältimatu. Aga siis ei tundunud see mulle piisavalt ahvatleva väljakutsena — maavanema amet näis atraktiivsemana.

Hiljem on kohta oma valimisnimekirjas pakkunud ka reformierakondlased.

Millist boonust nemad pakkusid?

Ei pakkunudki midagi. Nemad arvestasid, et ma pääseksin suure tõenäosusega riigikogusse.

Kuipalju te oma igapäevases töös tundsite, et olete parteitu staatuse tõttu kuidagi ahistatud või infosulgu jäetud?

Ahistamist pole kindlasti olnud ja sõna «infosulg» on ehk ka liialt äkiline. Aga eks parteilasest maavanematel ole oma erakonda kuuluvate ministrite jutule pääseda lihtsam: piisab vaid helistamisest ja kohtumise aja kokkuleppimisest. Kui minul oli midagi vaja, tuli asja ajada ikka nii, nagu kord ette näeb: ametlik palve kirjutada ja minister maakonda küsimust lahendama kutsuda.

Ma ei saa öelda, et nad poleks tulnud, kuid sellega kaasnes alati suhteliselt pikaldane asjaajamine. Nii et arvatavasti oleks mõne probleemi lahendamine lihtsam olnud, kui ma mõnda valitsuserakonda oleksin kuulunud.

Kui suurt probleemi te maavanemate parteistamises näete?

Asi on minu meelest põhimõttes. Üheltki inimeselt, kaasa arvatud minult, pole võimalik ära võtta maailmavaadet. Teisalt ei tohiks maailmavaade ning sellest tulenev erakondlik kuuluvus olla otsustavad ametikohtade jagamisel. Kes tahab parteisse kuuluda, see kuulugu pealegi, aga see ei tohiks olla kõige olulisem. Institutsioon kui niisugune võiks olla mittepoliitiline.

Leedus on säärane süsteem, et maavanemad tulevad alati koos valitsusega. Vahepeal oli neil aeg, kui valitsus vahetus iga viie-kuue kuu tagant, ja seega vahetati sama tihti uute vastu välja ka kõik maavanemad. Seda ma kindlasti õigeks ei pea.

Võib-olla olekski mõistlik maavanemad ja maavalitsused ära kaotada ning maakondadesse määrata tunduvalt väiksema aparaadiga valitsuse esindajad, kelle ülesanne oleks omavalitsusi kontrollida ja dialoogi elus hoida.

Eks ta varem või hiljem nõnda lähegi. Enne on aga vaja, et omavalitsuste struktuur selgineks.

Praegu ei ole paljud vallad oma niigi nõrga tulubaasi juures valmis maavalitsustelt kõiki ülesandeid enda kanda võtma.

Ma olen ikka meenutanud, kuidas ma pärast maavanemaks saamist avaldasin veendumust, et minu ametiaja lõpuks on Viljandimaale jäänud neli-viis valda. Olin selles siis täiesti kindel. Kahjuks ei ole niimoodi läinud.

Kui liitumine oleks loodetud tempos arenenud, saaks nüüd järgmiste tähtsate otsuste juurde asuda. Ühtlasi poleks omavalitsuste liidu tegevus nii hakitud kui praegu: mida rohkem on läbirääkijaid, seda raskem on mõistliku kokkuleppeni jõuda. Sel juhul oleks ehk tõesti juba lihtne enamik maavalitsuse ülesandeid teiste institutsioonide vahel laiali jagada.

Lõppude lõpuks pole igapäevase elu organiseerimise juures omavalitsuste suurus või maavalitsuse roll kaugeltki kõige tähtsam. Tuletage meelde Briti teleseriaali «Midsomeri mõrvad».  Kas te olete seal näinud mõnda vallavanemat või volikogu esimeest? Ei ole. Küll aga figureerivad seal kogu aeg kõikvõimalike küla-, luule-, laulu- ja ratsutajate seltside esindajad. Teisisõnu käib sealsetes külades vilgas tegevus, mida ei peagi aina ülevalt poolt sorkima.

Meil on kahjuks levinud arusaam, et ainus viis demokraatias osaleda on olla valla- või linnavolikogu liige. Demokraatia algab aga tunduvalt madalamalt, just nendesamade seltside ja mittetulundusühingute tasandilt. Sellest on vähe, kui igal hommikul vallavanemana töötaval naabrimehel või volikogu liikmeks valitud naabrinaisel nägu täis sõimata.

Mis teid maavanema ametis kõige rohkem vihastas?

Mind häirib otsustamatus, mis kõige paremini ilmneb seoses sellesama haldusreformiga. Pidev kummivenitamine teeb pahaseks. Kui aina räägitakse, et maavanemaid pole vaja, siis tehtagu see asi ükskord ometi juba ära ja hakatagu uut moodi elama!

Meil mängivad ühed korvpalli- ja teised jalgpallireeglite järgi ega saa omavahel kokku. Pole terviklikku ettekujutust ning seetõttu piirdutaksegi maavalitsuste eelarvete kärpimisega ja tehakse tasakaalustatud arengust, mille eest maavalitsused peaksid seisma, lihtsalt mõnitusobjekt. No mismoodi see maavanem seda arengut tasakaalustab, kui tal pole selleks vahendeid?

Kui tihti te olete vihastanud konkreetsete inimeste, näiteks mõne vallavanema peale?

Vihastamine pole tegelikult õige sõna. Ma ei mäleta, et oleksin pidanud millegi saavutamiseks raevukalt rusika vastu lauda lööma. Võib-olla on minu mõtlemist mõjutanud psühholoogi haridus, mis ütleb: ära vihasta, vaid imesta.

Imestama panevaid lugusid on tõesti olnud. Viimane kord oli siis, kui Halliste ja Abja valla ühinemisläbirääkimised ootamatult pooleli jäid.

Mis teie arvate, miks seal niimoodi läks?

Tegelikud tagamaad on arvatavasti Viljandimaast kaugemal. Ilmselt hakkasid keskerakondlased mõtlema, et valdade liitumisel võib ühe partei positsioon ära lahustuda, ja ehk andis erakonna keskkontor soovituse hoog maha võtta.

Nii et kokkuvõttes keeras Halliste ja Abja ühinemise untsu Edgar Savisaar.

No kurat, ega see Savisaar kõike ka juhtida jõua! Aga kujundlikult öeldes võis see tõepoolest nii olla, sest see on fakt, et erakondade kontorid muudkui arvutavad, kuidas üks või teine muudatus nende võimupositsioonidele mõjub. Ma ei heida seda neile ette — see ongi nende töö.

Tuleme tagasi teie isiku juurde. Viljandimaal on päris palju neid, kes näevad teis senise koolivõrgu laostajat, sest te olete juba pikka aega rääkinud vajadusest haridusasutuste arvu vähendada.  Mida te neile vastate?

Mõned ütlevad, et nemad internetikommentaare ei loe ega tunne huvi, mida neis arvatakse. Mina loen küll. Ega see alati kerge ole, eriti siis, kui mind buldooseriks või laarlaste-ansiplaste sabarakuks sõimatakse.

Säärased ütlemised teevad muidugi kurvaks. Aga eks minu seisukohad ole välja kujunenud pikaajalise töö tulemusena ja ma ei hakka selle pärast, et keegi minu pihta internetis tatti pritsib, neid muutma.

Meie oleme nendest võimalikest muudatustest, millest nüüd on hakatud kogu Eestis kõnelema, rääkinud juba viisteist aastat. Enamik direktoreid on nõus, et see suund on mõistlik ning varem või hiljem nii ka läheb. Gümnaasiumide arvu on mõttekas vähendada ja tagada neis õpilastele suuremad valikuvõimalused. Küsimus on olnud lihtsalt selles, millal poliitikud ja ametnikud meiega kaasa tulevad.

Minu minek haridusministeeriumi asekantsleriks on tõesti ajendatud asjaolust, et ma tunnen ennast selles valdkonnas kodus olevat. Ka Tõnis Lukas ütles, et ma olen Viljandimaal oma juttu juba küllalt veeretanud, tulgu ma nüüd ministeeriumi ning tehku asi ära.

Näib, et ka siinkohal kehtib vanasõna «Kes pärast naerab, naerab paremini». On ju paljud pikka aega arvanud, et Küttis võibki oma teooriaid jahuma jääda — tegelikkuses ei julgeta niikuinii midagi muuta. Nüüd siis on teie kord naerda, sest lõpuks ometi on ka haridusminister teid kuulda võtnud ning pealekauba hoova teie kätte ulatanud.

Seda vanasõna ma siin päris kohaseks ei pea. Ju ma ikkagi pole seni osanud uue süsteemi eeliseid seletada. Ma olen alati öelnud, et kui laps koolis ainest aru ei saa, on see õpetaja süü. Ka vajadus koolivõrku muuta pole kõigini jõudnud selle tõttu, et ma pole osanud küllalt hästi eeltööd teha.

Peamine viga on vist seisnenud selles, et ma pole enda kõrvale leidnud neid, kes oleksid nõus innustunult avalikult muutusi kaitsma. Seni on pooldajad eelistanud vait olla.

Ma olen kogu aeg uskunud, et maailm korrastub kindlate reeglite kohaselt, sõltumata sellest, kas millelegi ollakse väga vihaselt vastu või kiidetakse takka.

Esialgu asub kohusetäitjana teie kohale maavalitsuse arenguosakonna juhataja Tõnis Korts. Mis te arvate, kas tal on lootust ametisse nimetatud saada või püüavad erakonnad siia kedagi teist suruda?

Väga raske ennustada. Kui eelmine maavanem Helir-Valdor Seeder kuus aastat tagasi ametist loobus ja mind kohusetäitjaks pakkus, ütles ta, et ega mind niikuinii maavanemaks määrata, sest see on parteiline koht. Nõnda ma siis asusingi tööle teadmises, et minu asi on mõnda aega asutust ohjata ja rahakotiraudu koos hoida ning lõpuks rahakott uuele maavanemale üle anda. Ometi tehti mulle endale ettepanek.

Korts on täpselt samas seisus. Ta on nutikas noor mees, kelle võimes maavanemana välja vedada ma ei kahtle. Mulle meeldiks väga, kui tekiks traditsioon, et Viljandi maavanem on parteitu.