Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/20/1443502t1he360.jpg)
Endine luurekoordinaator Eerik-Niiles Kross räägib vaid väikese osa sellest, mida teab. Aga teab ta palju. Sotsiaalvõrgustikud ja ühiskonna areng internetiajastul on teemad, milles ta soovib kaasa rääkida.
Muu hulgas hoiatab Kross, et riiklike luureteenistuste kogutavaid andmeid ei anna Facebooki valduses oleva teabega võrreldagi.
Eerik-Niiles Kross, rääkisite novembri algul Rakvere koolides Facebooki ohtudest. Miks just see teema?
See oli märgiline pealkiri. Tegelikult käsitlesin võrgustumise ajastu probleeme laiemalt. Facebook on lihtsalt näide. Ühiskonnas on praegu igaühel käes väga võimas tööriist, mida sageli ei osata kasutada, ka ei osata ette näha riske, mis võivad nii inimesele endale kui teistele halba teha ja aastaid hiljem kätte maksta.
Inimestel tekib privaatsuse illusioon ja nad sageli ei taju, et suhtlevad küll justkui oma sõpradega, aga see on väga lihtsalt näha kõigile, kes vähegi viitsivad huvi tunda. Kas privaatsus ja anonüümsus on tulevikus üldse võimalikud, kui juba praegu kasutab Facebook näotuvastustarkvara?
Kui sinust on internetis üks identifitseeritud foto, siis juba praegu on üsna lihtne netist kokku korjata fotod, mis sinu kohta on sinna kunagi pandud.
Eks me kõik kasva üles, tehes pulli. Minu kooli ajal 25 aastat tagasi sai teha pulli niimoodi, et see ei olnud kohe kõigile teada. Tänapäeval on üsna kindel, et kui keegi teeb nutitelefoniga foto, jääb see igavesti netti üles.
Kas sotsiaalvõrgustikud on luurajate töö lihtsamaks teinud?
Jah, muidugi. Suur probleemide koht on see, et riigid on selles valdkonnas inimestest veel rohkem maha jäänud. Selle kohta seadusi peaaegu ei ole.
Selleks et kellegi telefone pealt kuulata, on vaja kohtuniku luba, aga Facebookist kellegi kohta andmeid hankida on suhteliselt lihtne ja selleks ei ole vaja kellegi luba. Praegu saab juba inimeste kohta internetist palju rohkem infot kui telefone pealt kuulates, kui tegemist ei ole just kurjategijatega, kes ennast varjavad.
Ma ei välista, et riigid jäävadki oma seadustega igavesti maha. Tehnika areng läheb lihtsalt eest ära, sest seadusloome on aeglane ja kohmakas.
Ürgne suhtlemise instinkt — inimene on ju sotsiaalne loom — leiab järjest rohkem rahuldamist. Igal inimesel on ka privaatsusvajadus. Ja kuhu kolib privaatsusvajadus, kui suur osa suhtlusest kolib internetti, seda ma ei tea. Kas üldse keegi teab?
Siis on ka riigile info inimeste kohta kättesaadavam?
No riik riigiks, aga võtame kas või sellesama Facebooki, millel on praegu miljard kasutajat, kelle üldine hoiak on avatusele suunatud. Seal peab ise tegema turvapiiranguid. Vaikimisi on kõik kõigile näha. Iga kord, kui nad muudavad oma kodulehte või tarkvara, lähevad kõik turvaseaded vaikimisi jälle avatuks. Seda nad kasutajatele ei ütle. Ma ei süüdista neid, vaid tahan öelda, et selles võimsas vahendis on palju dimensioone, mida inimesed ei taju.
Kui sa kasutad Facebooki nutitelefonis, võimaldab nende tarkvara lugeda ka sinu SMS-e, mis on muidu seadusega kaitstud. Et politsei saaks seda teha, peaks minema kohtuniku juurde küsima luba. Kui sul on Facebooki konto ja isegi kui see on arvutis kinni, jälgivad nende cookie’d sinu internetikäitumist ja saadavad selle kohta pidevalt infot Facebooki serveritesse.
On fakt, et Facebooki serverites on miljardi inimese kohta üsna palju informatsiooni. Ühelgi valitsusel ei ole seda nii palju. Selle üle mõelda ei teeks üldsegi paha.
Elu kolib rohkem internetti.
Jah, mingil hetkel hakkab segi minema, mis on päris ja mis ei ole. Tekib küsimus, kas see, mis on internetis, on päris või ei ole. See võib esile kutsuda enesetappe, viia inimesi depressiooni, vallandada revolutsioone ja otsustada nii sinu poliitilise kui professionaalse karjääri. Kas see ei ole siis reaalne? Mida vanasti räägiti omavahel saunas või poe taga, on tänapäeval kuulda üle maailma.
Tekib vajadus mingi toote järele, mis võimaldaks oma privaatsuse tagada. Sa ostad, et sind oleks internetis võimalikult vähe näha.
Kas klassikaline luure kaob?
Traditsiooniline luure ei kao niipea kuhugi, sest läheb veel tükk aega, enne kui saame ainult tehniliste vahenditega teada, mis inimeste peas toimub.
Kuidas on tänapäeval võimalik luurajaks saada?
Üks poiss gümnaasiumis esitas ka selle küsimuse. Ma pole nii kaua selle küsimusega tegelnud... Tuleb kirjutada avaldus. Esiteks tuleb korralik haridus omandada.
Kas teil on poliitiliste konkurentide kohta failid?
Mis inimese peas on, saab teada ainult siis, kui inimene selle välja ütleb, ühtegi tehnoloogiat mõtete lugemiseks ei ole. Postsovetlik komme mingit kompromaati kasutada on mulle suhteliselt võõrastav ja selle aeg hakkab mööda saama.
Kui inimesed ise teevad lollusi, siis on teine asi. Tänapäeval tuleb iga lollus välja. Ideaalsete poliitikute aeg hakkab mööda saama. Ühtegi Buddhat Eesti poliitikas ei ole, ei ühtegi Kristust ka. Ei ole kunagi olnud ka üheski teises riigis. Kõik inimesed teevad vigu. Küsimus on pigem selles, kuidas neist õpitakse ja nendesse suhtutakse.
Kuidas Arctic Sea lugu on lahenduse leidnud? Kas Venemaa otsib teid ikka veel taga?
Venelastega on mul suhted endised. Juba aastaid. See näitab, et meie teatavate asutuste tööd võetakse ka Venemaal tõsiselt. Mis on muidugi tore.
Kas see piirab kuidagi teie tegevust?
Venemaale ei ole mul olnud plaanis minna niikuinii. Mulle ei antaks viisatki, olen seda isegi proovinud saada. Natuke tuleb maailma poliitilist kaarti ringi reisides vaadata küll.
Kas teie kompromiteerimine oli Arctic Sea operatsiooni eesmärk?
Nii kõva mees ma ei ole, et nad oleksid oma laevastikku kasutanud selleks, et mind kompromiteerida. Mina olin boonus. Mis tegelikult Arctic Seaga juhtus, ei tea me ju endiselt. Ehk see kunagi selgub, aga ei pruugi.
Teie omandis on Kõue mõis Harjumaal. Kuidas elu mõisnikuna tundub?
Põnev. Tänu topistele pühendas riigitelevisioon minu mõisale üsna mitu minutit. Jõudumööda üritame seal kultuurielu rikastada. See on katse panna üks mõis tegelikult elama. Iga mõis on ajalooliselt majandusüksus ja ärkab ellu siis, kui peremees kohapeal elab. Ja mõisal peab olema tõmbekeskuse roll. Praegu tundub, et see täiesti toimib.
Aga see ei ole minu põhitegevus, kuigi arvan, et kui pensionile jään, sobib see mulle ka põhitegevusena.
Kas on mõni unistus, mida tahaks enne seda veel kindlasti teha?
Tahaksin ühte-teist Eestis teha ja toimetada. Tahaksin proovida mõningaid regionaalpoliitilisi projekte, nagu see mõis. Mõtteid on palju. Ainult kurtmine, et Eesti maaelu hääbub, ei vii meid kuhugi.
Minusuguseid lolle oleks vaja rohkem leida ja panna nad midagi tegema. Siis võib-olla asi paraneks. Isiklikus plaanis sooviksin raamatuid kirjutada.
Kas geenid sunnivad?
Ma ei tea, kas geenid, aga eestlastel on Facebooki-eelne mentaliteet, et raamat on oluline. Ka minu meelest on raamat oluline, ja kirjasõna.
Mängin mõttega kirjutada mõni ajalooline uurimus, aga ei välista ka ilukirjanduslikke katsetusi. Otseselt ei ole plaanis ilukirjandusse süveneda.
Kellelegi elulooraamatu vormis pori näkku visata ei ole siis plaanis?
Oh jah, ma olen selle peale juba kunagi ammu öelnud midagi luurajate Valhallast. Olen jäänud seisukohale, et mis puudutab mälestusi, siis luuretööst saadakse teada luurajate Valhallas.