Anu Taul on valmis saanud oma uue plaadi «Päevalodja» (tõlkes «Päikeselodi»). Tema enda sõnul on neis lauludes juttu hingedest ja unenägudest, aga ka kodust, armastusest ja hoolimisest. Lisaks regilaulud, muinaslood lapsepõlvest ja pildid põhjamaise looduse kargest ilust.
Plaadi esitluskontsert on reedel Viljandi pärimusmuusika aidas.
Anu Taul, teie viimasest plaadist on möödas kuus aastat. Mis on vahepealsesse aega mahtunud?
Sellesse aega on mahtunud kaks väga olulist sündmust: minu ellu saabusid tähtsad hinged, minu lapsed. Iga naine, kes on sünnitanud, teab, mida see tähendab ja kuidas see tema elu muudab.
Värske album on kohati nukra varjundiga, ent samas vaieldamatult helge ja elujaatav. Mulle tundub, et esimesed kaks albumit olid märgatavalt süngemad.
Jah, esimesed kaks albumit märgivad aega, mil mõtisklesin unenägude ja hinge rännakute, surma ja teispoolsuse üle. Mitme looga on mul sügav isiklik kogemus, just nendega, millele olen ka ise sõnad loonud.
Kuidas sündis näiteks «Haldjalaul»?
See on tegelikult üks päris vana lugu minu lauluvihikust. Nii et kahjuks ma ei mäleta, kuidas see täpselt sündis. «Haldjalaul» on muinasjutuline lugu printsist ja haldjast, kes teineteist väga armastavad. Aga et üks on inimene ja teine muu maailma olend, siis ei saa nad mitte kunagi päriselt kokku.
Kellel või millel teie enda maailm püsib?
Minu maailm püsib armastusel. Armastus valgustab südant ja tänu sellele näen selgelt. Tunnistan, et pole olnud kerge selleni jõuda ja ikka veel vahetevahel kukun pimedusse. Õnneks olen leidnud iseendast teejuhi, kes vastab ka küsimustele.
Nii palju on kõikvõimalikke usukuulutajaid, sekte, tõekoolkondi, infot ja teooriaid ning sellesse virvarri on end kerge kaotada. Aga igas inimeses on varjul tohutu potentsiaal: võime ennast tervendada, selgelt näha ja tunda, suhelda telepaatiliselt... Iga häda korral ei tasu kohe pöörduda arsti või õpetaja poole, vaid kõigepealt tuleks iseendas selgusele jõuda.
Minul kui üksikisikul lasub vastutus kogu maailma ees. See, millised on minu teod ja mõtted, mida endas kannan, ning mis sagedusel ma võngun, mõjutab üsna otseselt ümbrust. Meil kõigil on võimalus valida, kas suhtuda asjadesse selge mõistuse ja puhta südamega või jaurata niisama, teadvustamata, kes ma olen või mida tahan, vaadates ainult iseenda ette maha. Siis polegi vaja imestada, miks nii palju takistusi teele ette veeretatakse.
Sellest räägib ka laul «Päevalodja». Maailm võib olla palju põnevam ja värvikam kui see, mida me harilikult kogeme.
Kas panete endiselt tugevat rõhku originaalloomingule?
See on see, mis ma tegelikult kogu aeg olen olnud. Väga palju päris minu laule ootab veel oma järge.
Keegi iseloomustas kunagi teie loomingut paradoksaalse sõnakombinatsiooniga «autoriregilaul».
Jah, mõned «autoriregilaulud» mul tõesti on, aga need moodustavad loomingust ikkagi suhteliselt väikese osa. See etapp minu muusikuteel, kui proovisin regilaulu põimida autoriloomingu ja nii-öelda moodsa helikeelega, on nüüdseks läbi.
Tõdesin, et see ei anna minu loomingule midagi olulist juurde. Regilaul on ise niivõrd vägev, et ma ei näe vajadust seda petersellina muusikalisse suppi segada. Küll aga on regilauludes leiduv arhailine ilmapilt üsna palju mõjutanud minu originaalloomingut.
«Päevalodja» laulud on taas valdavalt mulgikeelsed. Kas see on vere kutse?
Võib ka nõnda öelda. Mulgi keel on ilus ja selles on ilmunud nii palju kaunist luulet, et lausa patt on seda raamatukaante vahele kopitama jätta.
Võiksin seda isegi rohkem viisistada, just teiste autorite loomingut. Paraku on minus endas ka luuletaja peidus ja kõike lihtsalt ei suuda.
Kuidas on mulgi keelel viimastel aastatel läinud?
Ma ei ole selle koha pealt spetsialist, aga mulle tundub, et võiks ikka paremini minna. On küll õpikuid ja kõikvõimalikke kursusi, kuid iga päev kõneleb mulgi keelt siiski väga väike osa inimesi.
Mulgikeelset lüürikat saadavad teie plaadil kohati lausa bossarütmid ja see on üllatavalt hea kooslus.
Ma arvan ka. Minu jaoks see keel elab ja elab lauludes. Mulgi kiil om miu laulukiil.
«Lumevalge», «Nägemus» ja albumi nimilugu on loodud Nikolai Baturini sõnadele. Kuidas te temaga seotud olete?
Eks sedasi olengi, et löön tema luuleraamatu lahti ja vaatan, mis parasjagu helisema hakkab. Olen lugenud ka tema raamatuid. Mulle meeldivad väga tema mõtte- ja sõnamängud ning see, kui võimsalt ta maailma su silme ette maalib. Ta lausa nõiub sind ennast sinna sisse. Mind köidab tema ürgmehelik suhe loodusega.
Kutsusin ta kunagi oma plaadiesitluskontserdile. Ta ise ei saanud tulla, kuid saatis mulle pühendusega luuleraamatu. Käisin tal külas ja viisin kingiks oma muusikat. Seal metsade keskel üksinda, oma penidega elades kirjutab ta oma raamatuid. Uurisin, kust see kõik tal tuleb. Ta vastas: «See on teadmus.»
Mis teid üldiselt inspireerib?
Puult langev üksik leht, seebimulle puhuv tüdruk, veepiiskades lilled, inimesed, öökulli huige läbi vaikuse, unenägu... Lõputult-lõputult on neid hetki. Iga selline hetk on nagu võti, mis avab ukse salaaeda. Sealt tulevadki laulud.
Millistel kontsertidel tunnete end kõige paremini?
Kõige parem on laulda siis, kui publikuga tekib vahetu kontakt, kui näen inimeste nägudel naeratust. Olen laulnud ka peielauas ja mul on olnud hea meel inimesi lohutada. Tunnen, et see ongi minu tee — laulda.
Kõige paremad kontserdid on need, kus saan end täielikult avada, sulada hääleks, olla lihtsalt vahendaja. Aga et selleni jõuda, on vaja palju tööd teha. Rahva ees lauldes tuleb unustada see, kes sa oled, mis on su nimi ja kellena sind tuntakse. Samuti pole publiku seas presidente ega koristajaid. On vaid armastus.