Külmaõrnad taimed igatsevad talveks kasukat

Merike Rosenbergi suured lemmikud on roosid. Sügisel soovitab ta neil ära lõigata kõik haigustunnustega ning suvega kahjustada saanud varred ja värsked võrsed. Foto: Elmo Riig / Sakala

Et kevadel ei ootaks aiapidajat halva üllatusena hukkunud ja kahjustada saanud taimed, tasub talve hakul ette võtta katmistööd.

Osaühingu Järve Talu Aiandus perenaise Merike Rosenbergi erilised silmaterad on roosid. Selleks et nende pungad oleksid talvel elujõulisemad, soovitab ta neile juba septembri lõpul anda roosiväetist. See-eest katmisega tasub Rosenbergi sõnutsi sügiseste heitlike ilmadega ettevaatlik olla.

«Praegu, mil maa on veel külmumata, ei maksa rooside ega teiste taimede katmisega kiirustada, vastasel korral lähevad need soojas hauduma,» hoiatab ta.

Kindlasti tuleks aga taimede ümbert vanad lehed ja muu praht ära koristada. «Need on haigustele ja kahjuritele väga hea talvituskoht,» põhjendab Rosenberg. «Samuti võib sügisel panna kõikide taimede ümber paraja kihi kompostmulda.»

Aednik soovitab roosidel ära lõigata kõik haigustunnustega ning suve jooksul kahjustada saanud varred ja võrsed. «Värsked võrsed võtab külm kindlasti ära ning nendest on kevadel põletik,» selgitab ta.

Kui tavaliselt soovitatakse roosi vanad varred ära lõigata maapinna lähedalt teise punga pealt, siis Rosenberg kärbib oksi minimaalselt. «Sel juhul on taim küll külmaõrnem, ent kui ta talve kenasti üle elab, on põõsas suvel suurem ja võimsam.»

Parimad on turvas ja kuuseoksad

Põhjalikum katmine tasub Merike Rosenbergi ütlemist mööda ette võtta siis, kui maa on külmunud. «Rooside ümbrusesse tuleks raputada turbakiht ning peale sättida kuuseoksad. Oksad hoiavad turba talvel kuivana, nende pealt vajub vesi alati ära.»

Kuuseoksi eelistab aednik poes talvekatteks müüdavale pakasekangale sellepärast, et need tekitavad taimede ümber õige mikrokliima: koguvad lund, peavad kinni tuult, takistavad kiirgusfiltrina maa sügavamat külmumist ning moodustavad õhurikka keskkonna. Pealegi hoiavad need eemale närilised.

Taimedele võib Rosenbergi jutu järgi peale ehitada ka puidust katuse, mis hoiab turba kuivana. «Meie talvede puhul kipub muidu olema see häda, et maapind kord külmub, siis jälle sulab. See tekitab kaetud kohtades varrepõletikku, mille tagajärjel võivad roosid hukkuda,» tõdeb ta. Sellist niinimetatud kuiva katmist peab ta kõige tõhusamaks.

Roniroose katma hakates võtab aednik kõigepealt toed lahti ja painutab taime vastu maad, nii et vahele jääks parasjagu õhku. Siis paneb ta sellele peale paksu kihi kuuseoksi.

«Üht roniroosi püüan ka niimoodi ületalve pidada, et pakin ta tugevalt sisse ja seon kinni. See roos nimelt ei kannata üldse niiskust,» räägib Rosenberg. «Külmakindlamaid sorte lõikan aga ainult veidi ja sätin siis kuuseoksad peale.»

Kui katmine tehtud, tuleb oodata talve, õigemini lund. Lumi on taimele kahtlemata parim külmakaitse.

Rosenberg ütleb, et varakevadel koos esimese väetamise ja mullakuhjade eemaldamisega teeb ta ka esimese profülaktilise pritsimise hallituste ja seenhaiguste vastu. «Kui sügisel tasub väetamisel lämmastikust hoiduda, siis kevadel on just see aine võluvits, mis roosi käbedamalt kasvama paneb.»

Ettevaatust varakevadise päikesega

Enamik lehtpuid ja põõsaid talvekatet ei vaja, küll aga tuleb neid Merike Rosenbergi sõnutsi kaitsta terava kevadpäikese eest. Selleks sobivad hästi nii kuuseoksad kui varjukangas. Kui taimed katmata jätta, võivad need halvemal juhul hukkuda, kuid enamasti põletab päike nende võrasse inetud laigud, mis kaovad alles mitme aasta pärast.

«Varakevadel on maa külmunud ja taim veel puhkab ning päike lihtsalt kõrvetab lehed ära. Tunamullu said kannatada isegi kõige tavalisemad kadakad: vanad suured põõsad läksid erakordselt ereda päikese tõttu välja,» kõneleb Rosenberg.

Kindlasti katab ta tüvele poogitud paju pookekoha. «Selle väga külmaõrna osa seon kõvasti kattematerjaliga kinni,» ütleb ta.

Püsililledest rääkides nendib Merike Rosenberg, et külmaõrnu liike on talveks kõige efektiivsem katta kuiva turbakihi ja kuuseokstega. «Rododendroni katan aga tekra ja kuuseokstega,» toob aednik näite. Tekra on tema selgitust mööda kangas, millest kunagi tehti mistrat ja mis ei ima niiskust.

«Suurele hortensiale, mida ma enam välja kaevata ei jaksa, teeme karkassi: paneme taimele kivivilla ümber ja peale katte, et niiskus alla ei tuleks,» jutustab Rosenberg. «Vastasel korral võtab külm võrsed pealt ära ja kuigi suvel kasvavad uued, ei jõua need õitsema minna.»

Okasvormid tuleb kinni siduda

Elupuud ja muud püstised okaspuud soovitab Merike Rosenberg kokku siduda, siis ei vajuta lumi neid laiali. Seda tööd tuleb teha väga korralikult, et lumi ja vesi hiljem okste vahele ei pääseks.

Sidumiseks on tarvis valida soojakraadidega päev, sest külmaga lähevad okasvormid rabedaks ning võivad murduda.

«Küpressidele panen oksi peale hästi paksult, siis ei kõrveta kevadine päike lume alt välja sulavaid oksi,» räägib aednik.

Roomavatele okasvormidele paneb Rosenberg alla kive, et lumi põõsast vastu maad ei vajutaks. «Samuti võib alla panna oksi: männile kuuse- ja kuusele männioksi. Sama liiki oksad ei ole head.»

Kui sidumine tegemata jätta, tuleb talvel käia taimedelt lund maha raputamas. «Kohev lumi neile halba ei tee, aga sulaga muutub see raskeks ja ohtlikuks,» tõdeb Rosenberg.

Maharaputatud lume kuhjab ta hiljem tüve ümber ja toob seda kaugemaltki lisaks, sest tugev lumi hoiab puid-põõsaid püsti ja korralikult vormis.

Viljapuud tahavad lupjamist

Viljapuid peab Merike Rosenbergi sõnul kaitsma nii loomade kui kevadtalvise päikesepõletuse eest.

«Mina seon oma puude tüved kinni, sest meil on hästi palju jäneseid. Mul on küll ka võrgud, aga viimastel aastatel on olnud nii palju lund, et jänesed on üle võrgu pääsenud,» kõneleb ta.

Rosenberg on mässinud tüvede ümber nii jõupaberit kui tavalist kangast. Sobivad aga ka kuuseoksad ja poes müüdavad plastkaitsmed.

«Ühel aastal sõid jänesed tüved lumivalgeks. Siis määrisin need vahaga kokku ja elama jäid,» meenutab aednik.

Viljapuid tuleks Rosenbergi sõnul ka lubjata. «Et tüvi on tume, tõmbab see varakevadist päikest hästi ligi. Nii on öö ja päeva temperatuuride vahe lupjamata tüves suur ning koor võib lõhki minna,» põhjendab ta.

Seepärast soovitab Rosenberg tüved ja suuremad oksad lubjata juba talve hakul.

Kevadel ei maksa katete äravõtmisega kiirustada, seda tuleks teha järk-järgult. «Päikesepõletuse vältimiseks tasub oodata, kuni maapind on sulanud. Ja kõige parem on seda tööd teha sompus ilmaga.»