Eugen Veges: Ettevõtlus vajab soojemat ja niiskemat pinnast

Eugen Veges Foto: Erakogu

EESTI UHKUSTAS aastaid oma sisemajanduse kogutoodangu jõudsa kasvuga. Nüüd on suureneva töötuse ajel moesõnaks saanud «innovatsioon».

Kui töötuse tähendus on üheselt mõistetav, siis juttu innovatsioonist võiks võrrelda sisuvaba hitiga, mis ei tekita kuulajates erilisi emotsioone. Aga just innovatsioonis näevad arvamusliidrid imerelva, mis suudab murda negatiivseid tendentse Eesti ühiskonnas.

Niisiis korrutataksegi justkui ühest suust: vajame innovatsiooni! Auditooriumi jätab see jutt aga ükskõikseks. Kuidas saabki reageerida sõnale, millel puudub sisu? Isegi eestikeelne Vikipeedia ei paku sellele vastet.

Austria teadlase Joseph A. Schumpeteri järgi on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine, mille siht on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine. Innovatsioon põhineb seega muutusel rajaneval mõtlemisel.

Mõtlemise muutumisest üksi ei ole kasu, kui sellele ei eelne soosivad muutused keskkonnas. Pole ju kvaliteetse seemne ja väetise soetamisest tolku, kui need külvata jäisesse või kuivanud pinnasesse. Innovatsioon Eesti ettevõtluses nõuaks praegusest palju soojemat ja niiskemat pinnast.

Uuendused eeldavad tihti kogetust ja õpitust loobumist. See aga suurendab tundmatute arvu muudatuste võrrandis, kasvatades ettevõtjate riske.

Selleks et ettevõtjat muudatustele innustada, tuleb riigilgi nendega kaasas käia.

Ainult nii võib loota, et ettevõtjad hakkavad eirama traditsioone ja võtma uusi riske. Näiteks on haldusstruktuuri muutmata innovatsioon ettevõtluses juba ette hukule määratud.

Hiljuti avaldatud riikide innovatsioonivõime võrdlevas analüüsis osutus Eesti seniste tulemuste järgi mõõdukalt innovaatiliseks, olles seejuures Ida-Euroopa riikide liider. Ent ikkagi on meie ettevõtete konkurentsivõime langenud.

SÄÄRASE TENDENTSI peatamiseks tuleb pühenduda põhjustega tegelemisele.

Ettevõtluse nõrkuse peapõhjus ei seisne kapitali defitsiitsuses või kvaliteedis, vaid majanduskeskkonnas. Ja näib, et praegune keskkond ei soosi ettevõtluse arengut.

Radikaalsed muudatused erasektoris ajal, mil avalik sektor on stagnatsioonis, pole efektiivsed. Niisugustes tingimustes on ka kõige innovaatilisemad ponnistused määratud ebaõnnestuma.

Ettevõtete toetamiseks loodud abipakked ei anna tulemusi. Ettevõtete ühekordsel maksutuluga toetamisel on üksnes hetkeline mõju.

Ettevõtlust võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad eri loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, ei piisa ühe looma poputamisest. Nõrka ja väetikest ei tohi metsast koju tuua, et ta üles turgutada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu. Nii on ka ettevõtete toetamisega.

PARIM ABI, mida riik saab ettevõtlusele anda, on see, kui ressursse vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse neid, kes on nõus kandma sotsiaalset vastutust ja taluma lisaväärtuse loomiseks vajalikke riske. Ettevõtlus on konkurentsivõimeline ainult siis, kui selleks on loodud soodne maksu- ja seaduskeskkond ning avalik sektor, mis ühiskonda ei kurna.

Innovaatilisuse mõiste vajab lahtirääkimist. Ainult nii saab kujundada õigeid strateegiad ja taktikaid.