Tantsides okupatsiooni tunnistajaks

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mari-Liis Eskussoni arvates on naljakas, et inimesed kardavad moslemeid. Tema näeb neid lahkete ja sõbralikena.
Mari-Liis Eskussoni arvates on naljakas, et inimesed kardavad moslemeid. Tema näeb neid lahkete ja sõbralikena. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neiu, kes tudeerib Viljandis tantsu, jõudis eneseotsinguil Palestiinasse, kus rahu on tundmatu, kuid elab lootuses paremast tulevikust.

Kui mittetulundusühing Ethical Links pakkus võimalust välisministeeriumi vabatahtlike lähetamise projektiga minna Palestiina lastele tantsu õpetama, tundis Mari-Liis Eskusson oma sõnul kohe, et seda võiks teha.

«See ei olnud mu perele esimene kord kuulda, et lähen kusagile Lähis-Itta,» ütles neiu. Mõne aasta eest käis ta kahe sõbraga Iraanis, Türgis, Süürias ja Jordaanias.

Palestiinasse jõudmine

Lähis-Idas paikneb tähelepanuväärne kriisikolle, kus kohtuvad kolm suurt religiooni. Kristlased, moslemid ja juudid on endile pühal maal elanud kõrvuti sajandeid. Paik muutus praegu teada oleval viisil kriisikoldeks alles XX sajandi algul.

Palestiina kannatab Mari-Liis Eskussoni sõnul okupatsiooni all. Eestlastel pole seda raske mõista.

Palestiinlaste aladele pääseb Iisraeli riigi kaudu. «Piirikontrollis tuleb midagi kokku luuletada, muidu saadetakse sind tagasi või saad sissesõidukeelu,» lausus Mari-Liis Eskusson. Niisiis andis ta piiripunktis teada, et läheb pühapaikade ja vaatamisväärsustega tutvuma, mitte noori palestiinlasi õpetama.

Neiu pidi hakkama tantsu õpetama teatris Orient and Dance, mille on loonud tantsija ja koreograaf Maher Shawamra. See asub Al Birehi linnas, mis on kokku kasvanud Rām Allāhiga. «Seal tänaval kõndides oled ühel hetkel Al Birehis ja järgmisel Rām Allāhis,» kirjeldas Eskusson.

Linn asub Jordani jõe läänekaldal, mille olukord erineb teise palestiinlaste ala, Vahemere kaguranniku maaribal asuva ebastabiilse Gaza sektori omast märkimisväärselt. «See on kõige läänemeelsem linn Palestiinas,» selgitas Eskusson.

Palestiinlased ei saa vabalt ringi liikuda. Näiteks teel Jeruusalemma on kontrollpunkt, millest pääsevad läbi vaid selles linnas sündinud või viisaga inimesed. «Rām Allāhis sündinud ei saa Jeruusalemma minna, ometi soovivad palestiinlased, et see püha linn oleks nende pealinn.» Sama tahavad ka iisraellased.

Iisraeli ja Palestiina alade vahele on ehitatud suur müür. Neiu sõnul on see strateegia. «Islamistlik liikumine Hamas on Gazas,» toonitas ta. «Läänekallas on midagi muud.»

Riigi loomine

Kui Iisraeli riik 1948. aastal välja kuulutati, aeti palestiinlased ÜRO määratud piiridega juudiriigi aladelt minema, võeti endistelt elanikelt kodud ning neis hakkasid elama iis­raellased. Selline laienemine toimub Palestiina aladel endiselt. Mõningatel põgenikel on alles koduvõtmed ja paberid, mille järgi kuulub neile maa kusagil Tel Avivi lähedal.

Iisraeli asundused on rahvusvahelise kohtu otsusega keelatud. Mitu juudiriigi valitsust, kuid mitte kõik, on asundustesse kolimist soosinud, sest sionistide sõnul kuulub piiratud autonoomiaga Palestiina neile.

«Nad võtavad hästi kavalalt maad üle,» ütles tantsijanna juutide asunduste loomise kohta. Tema kirjeldust mööda on paljudes veebi üles pandud videotes ka asundustes elavate iisraellaste arvamusi. Ühes neist amatöörfilmidest ütleb iisraellane: juudid tulid tagasi selleks, et võtta tagasi neile kuuluv maa. Ühes teises videos teatab toosama mees, et sellist asja nagu Palestiina pole olemas ning see sõnagi on välja mõeldud.

«Kui olla 20-aastane juut ja uskuda, et tegemist on püha maaga, mis kuulub sulle, pealegi kui asundusse kolides pakutakse tasuta kodu ja elatusraha... Isegi mina läheksin, kui poleks seda vastuolu,» sõnas Eskusson mõtlikult.

Sionismi kuulutas ÜRO 1975. aastal rassismi ja rassilise diskrimineerimise vormiks. Sellekohane resolutsioon võeti 1991. aastal küll ametlikult tagasi, kuid süüdistus on endiselt õhus.

Juutidel on Mari-Liis Eskussoni jutu järgi väga tugev patriotism. «Teisele maailmasõjale mõeldes on see arusaadav,» nentis ta. «Iisraellased varjuvad tagakiusamise ja püha maa õigustuse taha.»

Laiemale ringkonnale on Palestiinat näidatud kui terroristide kampa. «Tegelikkuses pole kõik sealsed inimesed sellised.»

Sõda seal pole

Kui kuuldakse, et Mari-Liis Eskusson on Palestiinas mitu kuud veetnud, küsitakse temalt, kas ta sõda ka nägi. Neiu kordab siis alati: «Palestiinas ei ole sõda, seal on okupatsioon.»

Maa, millel palestiinlased elavad, ei kuulu enam neile. Suures osas on see iisraellaste kontrolli all. Palestiinlased ütlevad, et neil on naljavalitsus, sest sel pole midagi valitseda. Pole oma raha, kehtib seekel nagu juudiriigis ja maksudki lähevad sionistidele.

Neiu sõnul unistab iga palestiinlane vabast maast. Ta nõustus, et seal on vaja veel palju teha. Seda riiki pole rahvusvaheliselt tunnustatud. Palestiinlased püüavad säilitada ja näidata oma kultuuri kogu maailmale. Eskusson lausus: «See, mida Iisrael palestiinlastele teeb, on ülekohtune. Nad tahavad vaid normaalset elu elada.»

Kohaga tutvunu jutu järgi on ka iisraellaste poolel inimesi, kes üritavad konflikti lahendada. Nemad näevad väljapääsu nooremas põlvkonnas, kes poleks nii radikaalne.

Väidetavalt on iga Palestiina perekond kaotanud kellegi 1948. või 1967. aasta sõjas või sõjalistes aktsioonides või reidides, mida Iisrael okupeeritud aladele korraldab.

Mari-Liis Eskusson jõudis islamimaal käies ka Nabluse läheduses asuvasse põgenikelaagrisse, kus on õlgadelaiused tänavad. Ühele ruutkilomeetrile on surutud 28 000 Jaffa ja Tel Avivi lähedalt ära aetud inimest.

Laagri ala ei tohi laiendada, seetõttu tuleb majadele üha korruseid juurde ehitada ning päikest näevad vaid ülemised elanikud. Et moslemitel on palju lapsi, elavad nad tihtilugu väga väikeses korteris kümnekesi. Ainult vanemad pojad saavad paremal juhul oma toa.

Neiu kirjeldas, et parandatud kohtade järgi majaseintes võis aru saada, kuhu iisraellased on viimase ülestõusu ajal sisse tunginud või kuhu oli viimati mööblit toodud. Et tänavad on kitsad, saab mööbli majja viia pahatihti ainult seinu lõhkudes.

Turulkäik

«Kõige rohkem šokeeris mind Hebron, kus Iisraeli sõdurid kõndisid turutänaval vastu, relv tulistamisvalmis,» kirjeldas Mari-Liis Eskusson. Teisel korral oli ta imestus veelgi suurem, kui nägi sõdureid palestiinlasest müüjatega juttu vestmas. Alles siis mõistis ta, et kohalikud on sõduritega harjunud.

Osa turutänavaid oli kaetud võrguga, sest ülemistel korrustel elavad juudi asunikud viskavad teisest rahvusest müüjatele prahti kaela. «Iis­raellased võivad vahel üpris vaenulikud olla,» nentis neid.

Viimane intifada (araabia keeles ülestõus, enese vabastamine) oli 2000. aastate algul. Temavanused noored, kellega Mari-Liis Eskusson seal tutvus või rääkis, olid kogenud seda, et nende kõrval sureb sõber. Meie ühiskonnas on see harjumatu, kuid neile igapäevane. «See muudab neid veidi rõõmsamaks ja elujõulisemaks — nad ei karda surma,» lausus tantsijanna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles