Praeguse konflikti olemuseni jõudmiseks peab põikama Esimese maailmasõja algusesse, mil britid ja prantslased jagasid Sykesi-Picot’ kokkuleppega Palestiina ning teised Lähis-Ida alad. Kohalikud olid toona põhiliselt maaharijad.
Palestiina ajaloos on olnud mitu verist konflikti
Lisaks prantslastele pidas Suurbritannia läbirääkimisi juutidega. 1917. aastal andis välisminister Alfred Balfouri välja deklaratsiooni, milles seisis, et Ühendkuningriik soosib juudi rahvale kodu loomist Palestiinasse.
1920. aastatel tekkisid esimesed konfliktid: moslemid ja kristlased hakkasid viltu vaatama sisserännanutele ning hiljem kõigile juutidele.
1933. aastal algas massiline sisseränne, mis tõi kahe aastaga Lähis-Itta 130 000 juuti. Palestiinlased asusid maad haldavate brittide ja juutide vastu streikima. Probleemide leevendamiseks pakutud riigi jaotamise viis ei olnud vastuvõetav ühelegi palestiinlasele ja ka juudid olid nördinud. Nad leidsid, et neile oli määratud liiga vähe maad.
1938. aastal üritasid britid vähendada juutide immigratsiooni kvootidega. Endiselt loodeti heauskselt leida mõlema rahvusega ühine keel ning luua ühine jagatav riik.
1946. aastaks olid britid kaotanud mandaatterritooriumi üle kontrolli. Tekkisid ka Iisraeli põrandaalused rühmitused, mis astusid välja nii brittide kui palestiinlaste vastu.
1947. aastal elas Palestiinas 650 000 juuti ning 1,2 miljonit palestiinlast. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmed hääletasid sama aasta novembris Palestiina riigi loomise ja jagamise poolt. Palestiinlased asusid partisanivõitlusesse.
14. mail, päev enne Suurbritannia vägede lahkumist, kuulutas sionist David Ben-Gurion välja Iisraeli riigi.
Juba päev hiljem tungis seitse Araabia riiki Iisraelile kallale, alustades esimest Araabia-Iisraeli sõda. Sõdades kandsid kõige suuremaid kaotusi palestiinlased, sest naabermaad, kaasa arvatud Iisrael, said kõik Palestiina arvelt maad juurde. Sestsaadik pole sealsed inimesed näinud korraga aastatki rahu.