Alkohoolik: tundsin, et joon ennast surnuks

11 protsenti Eesti meestest on alkoholisõltlased. Kogu elanikkonnast on alkohoolikuid viis protsenti. Viljandimaal elavad endine alkohoolik ja sõltuvussuhetes kannatanud naine jutustavad oma loo.

51-aastane Andreas (nimi muudetud — toimetus) on olnud kaine üle üheksa aasta. Alkoholiga tegi ta tutvust 13-aastaselt. Alkohoolik oli temast välja kujunenud juba seitsme või kaheksa aasta pärast, paraku ta seda endale ei tunnistanud.

«Ma arvan, et ma polnud veel keskkooligi lõpetanud, kui sain aru, et joon liiga palju. Jõin kõike, mida kätte sain: õlut, viina, veini, šampust, likööri, nalivkat, džinni, hiljem ka odekolonni ja habemeajamisvedelikku,» räägib ta.

Andrease vanemad tema joomingutest ei teadnud, sest ta käis Tartus koolis ja elas internaadis. «Kui tuli nädalavahetus, ütlesin ma koolis, et lähen koju, ja kodus ütlesin, et jään kooli. Tegelikult olin kusagil kolmandas kohas, kus sai lihtsalt pidutseda.»

Pärast kooli lõpetamist joomine jätkus. Mõne aja pärast tuli Andrease ellu naine ja perre sündis laps. «Naine muidugi sellisesse joomisesse hästi ei suhtunud — no kes tahab joodikuga elada,» kõneleb Andreas. «Probleemid tekkisid ka sellepärast, et mind polnud alailma kodus: pidutsesin ja laaberdasin ringi. Kas väikese lapsega naine siis talub niisugust asja?»

1995. aastal jättis poja ema Andrease maha ning seepeale ei tarvitanud mees umbes pool aastat alkoholi. «Siis aga hakkasin uuesti jooma ja jõin seitse aastat. Ma ei tea, miks nii läks — ma ei olnud üksinda, elasin koos pojaga,» ei mõista ta oma käitumist. «Kes lahendaks küsimuse, miks mõni mees joob, see saaks tõenäoliselt Nobeli meditsiinipreemia.»

2001. aastal proovis Andreas oma sõltuvusest lahti saada sel teel, et lasi end ristida. «Uskusin, et kui lasen ennast kirikus ristida, annab Jumal kainust — olin kuulnud, et selliseid juhtumeid on ette tulnud.» Kaine suutis ta aga olla kõigest paar kuud, siis astus tagasi vanale rajale.

Otsustav telefoninumber

2003. aastal tegi Andreas otsustava kannapöörde ning liitus Anonüümsete Alkohoolikutega.

«Ühel ööl ei olnud mul und. Olin pohmellis. Kõik sõbrad olid ära läinud, viinad olid otsa saanud. Raadio mängis ja mõtlesin oma elu üle järele. Tol hetkel tundsin, et joon ennast surnuks, kui ma abi ei saa,» jutustab Andreas.

Ootamatult hakkas talle kõrva, et raadios kõneldakse alkohoolikutest, ning ta tabas lause: «Kui keegi, kel on alkoholiprobleemid, tunneb, et ta vajab abi, siis anname igaks juhuks ühe telefoninumbri.» Andreasel õnnestus see number üles kirjutada ja järgmisel päeval ka sellel helistada.

«Ma ei mäleta, kas oli pühapäeva või esmaspäeva hommik, aga mulle öeldi, et rühm koguneb esmaspäeval. Mõtlesin, et kuna mul midagi kaotada ei ole, siis lähen ja vaatan,» räägib ta.

«Esimesel korral ei saanud ma üldse aru, mis seal grupis toimub. Inimesed istusid laua taha ja kui koosolek algas, pandi laual põlema küünal, mis tähendas, et räägitakse ainult ühekaupa,» meenutab Andreas, kes oli joodikute seltskonnas harjunud, et kõik kõnelevad korraga ja mitte keegi ei kuula. «Tundsin, et mulle see rühm sobib.»

Andreas on neil kokkusaamistel käinud seniajani, paar viimast aastat siiski harvemini. «Ma ei tea, kas olen liiga julgeks muutunud või lihtsalt laisaks läinud,» nendib ta. «Mul on aga ütlemata hea meel, et ma kaineks sain, sest nii mõnigi mu kunagine joomakaaslane on juba teises ilmas. Minu elu kaks kõige paremat otsust on olnud enda ristida laskmine ja Anonüümsete Alkohoolikutega ühinemine.»

Andreas tunnistab, et üksi poleks ta oma elu muuta suutnud. «Sõprade toetavad õlad on mulle suureks abiks olnud.»

«Muutuma pean mina, mitte alkohoolik.»

Peale Anonüümsete Alkohoolikute rühma tegutseb Viljandis ka Al-Anoni pererühm, mis on mõeldud alkohoolikute sugulastele ja sõpradele. Selle eesmärk ei ole alkohoolikut kainusele manitseda, vaid keskenduda igaühe võimalusele muuta oma ellusuhtumist, et kõik inimesed saaksid elada tervemalt ja iseseisvamalt.

46-aastane Pille (nimi muudetud — toimetus), kes on elu jooksul koos elanud mitme alkohoolikuga, on Al-Anoni pererühmas käinud kaheksa aastat.

«Mind kutsus sinna rühma üks tuttav. Käisingi korra temaga kaasas, aga siis hakkasin mõtlema, et loen hoopis ise psühholoogiaraamatuid ja saan nii targaks, et mul polegi seda rühma vaja. Väga raske oli ju endale tunnistada, et minulgi on probleem, mitte ainult neil, kellega koos olen elanud,» meenutab Pille. «Pärast esimest korda jäigi aasta vahele. Hiljem hakkasin aga mõistma, et mul on siiski seda rühma tarvis.»

Pille ütlemist mööda õpitakse Al-Anonis tundma kolme ei-d: «Meie pole alkoholismi põhjustanud», «Meie ei saa seda kontrollida», «Meie ei saa seda parandada». «Õpime pöörama tähelepanu alkohoolikult endale. Õpime aru saama, et me ei saa ega tohi lahendada alkohooliku asju. Me võime muuta ainult ennast ja oma suhtumist.»

Pille abikaasa poos end üles, sest ei saanud viinakuradist võitu. Siis tuli naise ellu teine alkohoolikust mees.

«Mina muudkui mõtlesin, miks elu küll selline on. Mis neil meestel viga on? Miks ma neid kaineks ei oska teha? Rühmas taipasin, et pean ise muutuma. Jõudsin arusaamisele, et mul tuleb enda eest seista,» jutustab ta.

Seda, et ta ei taha enam vanamoodi edasi minna, ütles ta ka oma elukaaslasele ning nende teed läksid naise soovil lahku.

Al-Anoni rühmas käidud kaheksa aastaga on Pille õppinud tundma nii ennast kui oma tundeid. «Varem ma ei saanud arugi, et mul on tunded. Ei olnud ka julgust ega teadmist, et võin ise oma elu üle otsustada. Elasin kogu aeg mehe jaoks ja lootsin, et just tema täidab minu unistused. Arvasin, et kui tema muutub, muutub ka minu elu paremaks. Seda aga ei juhtunud. Kui alkohoolik minu elust ära läks, jäi mulle palju rohkem aega lastega koos olla ja näiteks looduses käia.»

Pille on veendunud, et Viljandimaal leidub suur hulk niisuguseid inimesi, kes kannatavad alkohoolikust elukaaslase tõttu. «Kõik nad on oodatud meie rühma, et saaksime üksteisele tuge pakkuda.»

Nii Pille kui Andreas rõhutavad, et probleemi tunnistamine on juba pool võitu.